Naiste veritsemisest


Araabia keeles tähendab tahaara puhastumist nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Selles peatükis räägime füüsilisest puhtusest, eelkõige naise kuupuhastusest ja sünnitusjärgsest veritsusest.

Enne palvet peab sooritama rituaalse pesemise, vastavalt nažasa (ebapuhtuse) suurusele, kas siis wudu või ghusli. Kõhugaaside, uriini ja fekaalide eritamise järgselt on selleks wuduGhusli peab sooritama peale seksuaalkontakti, spermapurset, kuupuhastust või sünnitusjärgse veritsuse lõppedes[1].

1) HAID ehk KUUPUHASTUS

Haidi tähendus araabia terminoloogias viitab kuutsüklis aset leidvale veritsemisperioodile. Niipea kui tütarlaps jõuab arengufaasi, kus algab kuupuhastus, saab temast islami kohaselt mukallaf (täiskasvanu, vastutav) ning ta peab hakkama järgima islami tavakohustusi nagu palve, paast jne. Pole olemas kindlat vanust, millal keegi mukallafi staatusesse jõuab. See oleneb pärinevusfaktoritest, toitumisest, kliimast jne.

Kuupuhastuse verel on islami õpetlaste kohaselt järgmised tunnusmärgid: veri on punane, paks ja sellel on märkimisväärselt ebameeldiv lõhn. Teistsugused veritsused paigutatakse istihaada (vt alapeatükist) kategooriasse.

Kuupuhastust ei peeta islamis needuseks[2], vaid hoopis normaalseks kehafunktsiooniks, mis nõuab rituaalset pesemist, enne kui naine tohib uuesti palvetada. Kuupuhastuse ajal on asju, mida naine tohib ja ei tohi teha ning selle lõppedes tuleb läbi viia kohustuslik suur rituaalne pesemine ehk ghusl, enne kui normaalse elu juurde tagasi pöördutakse. See aga ei tähenda, nagu naine oleks räpane. Koraan kirjeldab kuupuhastust eelkõige kui „vigastust” või „traumat” (2:222), seega kõiki piiranguid normaalsele elutegevusele vaadeldakse kui halastust ja kergendust.

Kuupuhastuse ajal on keelatud:

a)      palvetamine; duaa tegemine on aga igal ajal lubatud. Tegemata jäänud palveid ei pea naine hiljem järele tegema;

b)     paast, ent iga tegemata jäänud paastupäev peab olema tagantjärele tehtud;

c)      tawaaf (ümber Kaaba kõndimine hadži või omra ajal);

d)     suguline vahekord – kallistamine ja suudlemine jne on lubatud, ent füüsiline vahekord ise on keelatud;

e)      Koraani puudutamine, välja arvatud õppimise ja õpetamise eesmärgil. Mõningad õpetlased (näiteks Shafi’i) on arvamusel, et Koraani araabiakeelse tekstiga raamatute puudutamisel pole piiranguid, kui seda teksti on raamatus vähem kui 50% (näiteks: x-keelsed tõlgendused ja Koraani kommentaarid nagu Yusuf Ali oma.[3]) Pole ka piiranguid kuupuhastuse ajal väikeste Koraani osade retsiteerimiseks, Koraani ennast puudutamata.Minimaalne ja maksimaalne kuupuhastuse pikkus

Osal naistest on kuupuhastus kas ebaregulaarne või väga pikk. Selline erinevus viib tihti segadusse, millal peaks palvega uuesti alustama. Õpetlased peavad kuut kuni seitset päeva normaalseks pikkuseks, minimaalseks ühte päeva ja maksimaalseks kümmet kuni viitteist päeva. Iga veritsust, mis seda perioodi ületab, vaadeldakse kui istihaadat.

Kuupuhastuse lõppedes peab naine sooritama suure rituaalse pesemise, ghusli. Kui peale seda on märgata veel kollakaspruuni eritist, ei oma see enam mingit tähtsust.

Kuupuhastusveri on punane, nagu juba eelnevalt kirjeldatud. Samuti pole mõtet kiirustada kuupuhastuse lõpetamisega. Mõnedel naistel on loomult pikem kuupuhastus, seega pole see nende süü, kui see periood kestab näiteks kümme päeva, samas kui teistel õdedel on ainult seitsme päeva pikkune periood. Seega pole palvekohustust niikaua, kuni kuupuhastus kestab. Ka varasematel aegadel olid mosleminaistel samad probleemid, nagu ka ühest hadithist võib lugeda: Mõned naised saatsid alati Aishale (رضي اﷲ عنها) puuvillaseid riidetükke kollaka eritisega, et ta kinnitaks kuupuhastuse lõppu või kestust. Ja Aisha (رضي اﷲ عنها) ütles: „Ärge kiirustage, kuniks näete, et side on valge (st kuupuhastus täielikult lõppenud).” Zayd ibn Thabiti tütar kuulis naisi keset ööd küünlaid küsimas, et vaadata, kas nende kuupuhastus on lõppenud. Seepeale ütles Zayd ibn Thabiti tütar, et naised (Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) kaaslaste abikaasad) seda iialgi ei teinud ja kritiseerisid neid (naisi, kes seda tegid).(Sahih Al-Bukhari)

Umm Atiyya (رضي اﷲ عنها) jutustas: „Me ei pidanud iialgi kollakat eritist selleks, millel oleks tähtsust (kuupuhastuse vereks).”(Sahih Al-Bukhari)

   2) ISTIHAADA ehk KUUPUHASTUSE HULKA MITTE KUULUV VEREERITUS

Õpetlased teevad vahet kuupuhastusverel (haid), mille ajal naine ei saa paastuda, palvetada jne, ja verel, mis sellesse kategooriasse ei kuulu (istihaada) ning mistõttu naine peab oma igapäevase elu ja islami kohustustega selle veritsemise ajal edasi tegelema. See mitte-kuupuhastusveri võib esineda kuupuhastuse ajal või ka peale seda. Naine peab sel juhul sooritama wudu enne igat palvekorda. Kõik teistsugused eritised nagu hele eritis on alati naise vagiinas olemas ja selle hulk suureneb ovulatsiooni ajal, ent kollakas või rohekas eritis viitab tavaliselt põletikule ja seda haidiks ei peeta.

Allolev juhend aitab istihaadahaidi perioodist eristada:

1)      Kui tsükkel on reeglipärane, siis on piisav selle järgi orienteeruda. Kui reeglina on kuupuhastus seitse päeva, võta kaheksandat ja sellele järgnevaid päevi istihaadana ning alusta palveid ja paastu;

2)      Kui oskad eristada kuupuhastuseritist ja kuupuhastusse mitte kuuluvat eritist, tee peale kuupuhastuse eritise lõppu ghusl ja alusta uuesti islamikohustuste järgimist, isegi kui tuleb veel verist eritist;

3)      Jälgi lähinaissugulasi (ema või õde). Kui tead nende kuupuhastuspäevade arvu, siis vaatle nende päevi kui haidi ja ülejäänut kui istihaadat;

4)      Samuti võib arvestada maksimaalse päevade arvuga, mis erinevate koolkondade õpetlaste poolt on paika pandud – kümme või viisteist. Kui su tsükkel on pigem lühike, arvesta kümne päevaga, kui see on pikk, siis viieteistkümnega. Kui veritsus neist päevade arvust üle läheb, vaatle seda kui istihaadat, soorita ghusl ning alusta uuesti regulaarsete islamikohustustega.

Mõnedel naistel on kuupuhastuste vaheline aeg väga lühike. See võib naised segadusse ajada või isegi neid hirmutada. Viisteist päeva on enamiku õpetlaste kohaselt lühim päevade arv kahe kuupuhastuse vahel (Hanbali koolkonna järgi kolmteist päeva). Maksimaalset ajapiirangut ei ole, kuna on teada, et mõnedel naistel jääb kuupuhastus kas üle- või alakaalu tõttu üldse ära.[4]

Islami kohaselt ei saa raseduse ajal haidi perioodi olla. On teada, et üksikutel naistel esineb raseduse ajal igal kuul kuupuhastusele sarnane tsükkel. Neil haruldastel juhtudel peab naine palvetama ja paastuma jms, selline veritsus kuulub istihaada kategoooriasse.Tähtis:

Ebamugavuse kõrval, mille kuupuhastus enesega kaasa toob, võib ebaregulaarne, must või pikk veritsus viidata hoopis terviseprobleemidele. Kui märkad, et see on ka sinu puhul nii, pöördu viivitamatult arsti poole.

3) NIFAAS ehk SÜNNITUSJÄRGNE VERITSUS

Nifaas on vereeritus peale sünnitust, mis võib kesta nädalaid. Nifaasi perioodil pole miinimumaega. Kui vereeritus lõpeb, peab kohe ghusli sooritama ning hakkama uuesti igapäevaseid kohustusi täitma. Reeglina kestab veritsus päevi või nädalaid. Õpetlased on kinnitanud maksimaalseks perioodi pikkuseks nelikümmend päeva. Huvitav on siinkohal märkida, et see periood ei erine sugugi lääne meditsiinis täheldatud kuue nädala pikkusest sünnitusjärgsest perioodist.

Nifaas muutub mustast paksust punasest verest selle perioodi alguses heledaks eritiseks lõppstaadiumis. Niikaua kui veri eritub, vaatamata selle värvile, on naine nifaasi seisukorras. Kui eritist pole ööpäeva jooksul eritunud, võid arvestada, et nifaas on läbi ja oled kohustatud sooritama suure rituaalse pesemise ning hakkama uuesti täitma igapäevaseid islamikohustusi. Ent juhul, kui nelja päeva jooksul algab vereeritus uuesti (niikaua kui see jääb neljakümnepäevase perioodi sisse), vaadeldakse seda uuesti kui nifaasi, seega on palvetamine jms keelatud, kuni veritsemine on uuesti lõppenud.[5]

Kui eritumine lõpeb peale neljakümmet päeva (oleneb sellest, millal esmalt veritsemine algas), peab sooritama suure rituaalse pesemise ning alustama islami tavapäraste kohustustega nagu palve, paast jms.   

4) ISIKLIK HÜGIEEN

Eriliste olukordade kõrval on olemas ka igapäevaseid hügieeninõudeid, mida peab järgima:

1)      Intiimpiirkonna puhastamine peale tualettruumi kasutamist. Ainult paberi kasutamine pole seejuures piisav, need kehaosad peab pesema peale urineerimist või fekaalide eritamist kindlasti veega (loomulikult võib enne seda kasutada tualettpaberit).[6]

2)      Ihukarvade eemaldamine: häbeme- ja kaenlaalused karvad tuleb regulaarselt eemaldada. Kaenlaaluseid karvu on soovitatav epileerida, ka raseerimine on lubatud. Häbemekarvu tuleb raseerida.[7] Samuti on lubatud jalakarvade nagu ka näokarvade eemaldamine, ent kulmukarvade eemaldamine kulmude vormimiseks on islamis keelatud.[8]

3)      Küünte lõikamine: küüned peavad olema lühikesed ja puhtad. Läänelik pikkade küünte mood ei ole mosleminaisele sobilik.[9]Kokkuvõtteks

Naistel on kuupuhastus ja sünnitusjärgne veritsemine. Mõlemad mõjutavad meie tavapäraseid kohustusi islamis. Esinevad ka teistsugused veritsused ja eritised, ent need ei takista meid palvetamast, paastumast jms. Mosleminaine on kohustatud erinevate veritsuste vahel vahet tegema, sest vastasel juhul ei tea ta, millal võib oma religioosseid kohustusi täita ja millal ning kui kaua peab neist hoiduma.

„Mosleminaise käsiraamat“ – Huda Khattab (võimalik tellida meie kodulehelt)


[1]              Täpsem selgitus selle kohta raamatus Badawi, „Tahaarah“, lk 9 (wudu), lk 18 (ghusl).

[2]              Osa naisi kasutab kuupuhastuse kohta sõna „needus” – see on seotud populaarse legendiga, mis väidab, et selline needus pandi Eevale ja ta tütardele karistuseks Aadami mõjutamise eest Jumala käske eirata. Islam eitab sellist arusaama.

[3]              Badawi, „Tahaarah“, lk 16 märkus 33.

[4]              „Al-Sabbagh”, lk.11

[5]              Darsh, autori vastus küsimusele.

[6]              Khan, „Personal Hygiene in Islam“, lk. 10, Ta-Ha Publishers.

[7]              Al-Kaysi, „Morals and Manners in Islam“, lk.67.

[8]              Darsh, „Question of Faith”, Usra – The Muslim Family Magazine, Jumada al-U. la 1412 AH/November-December 1991.

[9]              Al-Kaysi, „Morals and Manners in Islam“, lk.67.

people found this article helpful. What about you?