Mis on šariaat?
Sõna kasutus ja päritolu:
Sõna šarī‛a on araabia keeles tuletatud sõnatüvest š-r-‛ ja sellel on mitmeid baastähendusi seoses religiooni ja religioossete seadustega. Seda sõna kasutavad kõik Lähis-Ida araabiakeelsed elanikud, olenemata nende religioossest kuuluvusest. See tähistab reeglina prohvetlikku religiooni ja sinna alla käivaid seadusi, näiteks: šarī‛at Mūsa (Moosese seadus/religioon), šarī‛at al-Masīh (messiase (Jeesuse) seadus/religioon), šarī‛at al-Mažūs (zoroastria seadus/religioon), šarī‛atu-nā (meie religioon, tähistamaks siis ühte monoteistlikest religioonidest).
šarī‛a tähendab seega reeglina ühe kindla juriidilise süsteemi alla kuuluvat seadustikku, millel on üldine või ühe kindla prohvetiga seotud alus. Tooral, Uuel Testamendil ja Koraanil on kõigil olemas oma kindel šarī‛a, vastandina dīnile (usk), mis on ühtne ja jagamatu, sünonüümiks tawhīdile ja ikhlās lillāhile (jumalikule monoteismile), mille sõnumit on kandnud kõik prohvetid.
Puhtalt islami kontekstis tähistab šarī‛a seadusi ja käske, mis reglementeerivad moslemite elu ja mis on enamasti deriveeritud Koraanist ja hadithidest. Seega on šariaat tihedas seoses fiqhiga – islami õigusteadusega, mis tegeleb seaduste defineerimise ja deriveerimisega.
Sõna kasutamine Koraanis, hadithides ja muus islami kirjanduses:
Sõna šarī‛a ise esineb Koraanis vaid korra, 45:18: „Seejärel oleme sind (o Muhammed) pannud šarī‛ale (selge seaduse teele), seega käi seda mööda …”
Üks kord on ka kasutatud samas tüvest tuletatud vormi šir‛a – 5:48, paralleelselt minhāžiga (tee, rada): „Igaühele teist oleme määranud šir‛a (seaduse) ja minhāži (selge tee).”
Verb ša-ra-‛a esineb Koraanis kaks korda, ühel neist kordadest on aluseks Jumal (šara‛a lakum min ad-dīn – Ta on teile määranud religiooniks … – 42:13), teine kord on seotud mässumeelsetega (šara‛ū lahum min ad-dīn – Nad määrasid neile religiooniks …).
Ainsuse vormis esineb šarī‛a hadithides vaid ühel korral, Ibn Hanbali Musnadis: „Kogukond jääb šarī‛ale (õigele teele), kuni seda ei ole mõjutanud kolm asja …” Mitmuse vormi on kasutatud ligi 12 korda, tavaliselt väljendites nagu šarā’ī‛ al-islām, šarā’ī‛ al-imān.
Hilisem islami kirjandus (nii kalām kui tafsīr) kasutab tihti šarī‛at ja šar‛t sünonüümidena, Jumala poolt saadetud seaduse tähenduses. Juriidiline kirjandus (fiqh), mis ise tegeleb seaduste defineerimise ja deriveerimisega, kasutab paralleelselt mitmeid sünonüüme antud tähenduses: sunna (mitmuses sunan), hukm (ahkām), farīda (farā’id), hadd (hudūd), šarī‛a (šarā’ī‛).
Sõna leksikograafiline tähendus:
Ajaloolised leksikograafilised uuringud annavad š-r-‛ sõnatüvele kaks tähendust.
Esiteks on islamieelses araabia poeesias antud tüve kastutatud loomade jootmisega seoses: verb šara‛a tähendab vett jooma / lakkuma, šarī‛a – veekoha (augu, kaevu, allika) ümbrust, sissepääsu või paika, kus loom joob (seega kohta, mitte teed sinna). šara‛a (I verbitüüp), šarra‛a (II tüüp) ja ašra‛a (IV tüüp) tähendavad ka „loomi joogikohta viima”.
Teise tähendusena võib välja tuua pikkuse idee: šir‛a võib tähendada pikka ja peenikest nööri, ašra‛u l-urfi tähendaks „pika ninaga”, šurā‛iyya on „pika kaelaga kaamel”. Viimane tähendus on olemas ka vana-heebrea keeles, kus sara‛ tähendab pikendama või pikk olema, millest siis ka šārī‛ ja šarī‛a tee, raja, läbikäigukoha või suure tee tähenduses.
Millega tegeleb šariaat?
Šariaat tegeleb kõigi võimalike moslemi elu aspektidega. Tema seadused jaotatakse reeglina kahte suurde rühma, mis omakorda jaotuvad väiksematesse rühmadesse.
I – Jumala austamise teod – al-ibadāt
1. Rituaalne puhastumine – wudu
2. Palve – salāt
3. Paast – sawm (Ramadan)
4. Almus – zakāt
5. Palverännak Mekasse – hažž
II – Inimeste vahelised tehingud – al-mu‛amalāt
1. Majanduslikud tehingud
2. Toetused
3. Pärandiseadused
4. Abielu, lahutus ja laste hooldamine
5. Söök ja jook (kaas arvatud ohverdamine ja jahi pidamine)
6. Kriminaalkaristused
7. Sõjandus ja rahu
8. Juriidilised küsimused (kaasa arvatud tunnistajad ja tõendusmaterjalid)
Šariaadi kasutus tänapäeval:
Praktilises kasutuses on šariaati tänapäeval väga raske defineerida. Osad islamiteadlased usuvad, et jumalikke seadusi on võimalik deriveerida vaid Koraanist ja Sunnast (st jumalikud seadused on vaid need, mis on otse kirjas Koraanis ja Sunnas). Teised jälle arvavad, et šariaadi kokku panemisel on võimalik kasutada ka fiqhi (islami õigusteaduse) allikaid, st erinevate islamiteadlaste arvamusi ja deriveeritud seadusi, kokkuleppeid islamimaailma religioossete juhtide vahel. Seega tekib küsimus, kui jumalik šariaat siis ikkagi on, kui ta sisaldab ka inimeste endi arvamusi, mis põhinevad küll Koraani ja Sunna analoogial ja kõrgetel teoloogilistel õpingutel.
Šariaat on termin jumaliku seaduse tähistamiseks, see ei ole kindlasti lõplik seadustekogu, ühtne läbi terve islamimaailma. Enamik islamiriike toimib tänapäeval kaksiksüsteemiga – religioosne ja ilmalik seadus, religioosne ja ilmalik kohus. Religioosses kohtus tegeldakse reeglina vaid perekonda ja abielu puudutavate küsimustega. Saudi Araabia ja Iraan on ainukesed riigid, kus kõik seadusandlus on religioosne. See muidugi ei tähenda, et nende seadused oleksid kõik samad. On ka mitmeid elu aspekte, mille kohta Koraan ega Sunna midagi ütle (näiteks, kas naisel on õigus autot juhtida või mitte). Seega võib olla kindel, et need seadused ei ole jumalikud vaid on inimeste poolt tekitatud, nende arusaamade järgi islami olemusest ja loomulikult ei ole erinevate riikide seaduste välja andjad paljudes asjades samal nõul. Nagu eelpool juba mainitud sai – šariaat ei ole ühtne seadustekogu, mingi kindel raamat. Antud kohas kehtivad šariaadi seadused sõltuvad paljudest asjaoludest, näiteks sellest, millist islami õiguskoolkonda antud koht esindab, millist voolu pooldab.
Problemaatiline on tänapäeval šariaadi järgimisel veel see, et leidub riike, kus kasutusel on küll šariaadi poolt ette nähtud karistus kuritegude eest, kuid kuriteo kindlakstegemiseks ei kasutata neid meetodeid, mida jumalik seadus tegelikult ette näeb. Näiteks võib tuua abielurikkumise, mille karistuseks on tõepoolest islami seaduse järgi kividega surnuks loopimine. Abielurikkumist on võimalik aga jumaliku seaduse järgi kindlaks teha vaid siis, kui on olemas vähemalt neli tunnistajat, st neli inimest, kes nägid oma silmaga, kuidas seksuaalakt (mitte lihtsalt koos vestlemine näiteks) toimus. Kui paadunud peab olema see inimene, kes sellistes tingimustes süüdi mõistetakse? Islam lubab abielulahutust. Kui inimene sellest hoolimata nii avalikult abielulepingut rikub, et tal on lausa neli tunnistajat suguühtes olemise kohta, siis ei olegi temalt paremat oodata.
Islami seadus näeb isegi ette, et kui mees annab oma naise abielurikkumise eest kohtusse ja tal ei ole tunnistajaid, siis võib ta Jumala nimel kolm korda vanduda, et ta naine on abielurikkuja ning neljada korraga Jumala viha enda peale kutsuda, kui ta peaks valetama. Sellisel juhul loetakse ta tunnistus õigeks. Kui aga naine kolm korda Jumala nimel vannub, et ta on süütu ja neljanda korraga Jumala viha enda peale kutsub, kui ta peaks valetama, loetakse ta süütuks ja keegi ei saa teda karistada. Vaid Jumal teab, kellel on siis õigus ja karistus saabub sellele, kes selle ära on teeninud, vaid teispoolsuses, Jumala käe läbi.