Sunna ja noored moslemid

Käesolev lõik on pärit Shaikh Muhammad Nasir Din Al-Albani konverentsilt Dohas, Ramadanikuul 1392 AH ja on abiks „noortele, kelledel on sunna järgimise tõttu oma vanematega probleeme”.

Sunna on kõige üldisemas mõistes õige tee, Kõigekõrgema Jumala seadusandlus. Selles seadusandluses on nii kohustuslikke (sunna muakkada) kui ka vabatahtlikke (sunna ikhtiyāriya) tahke ning iga sõnakuulelik laps peab sellest teadlik olema. Jumala seadusandluses omab ju suurt tähtsust ka vanematele kuuletumine.
Vastuse antud küsimusele leiame Prohveti (SAWS) sõnast: „Loodule kuuletumises ei tohi olla sõnakuulmatust Looja suhtes.” Seega, kui nooruki üks vanematest või mõlemad takistavad teda tegemast midagi, mis on Jumala poolt kohustuslikuks tehtud, siis ei tohi nooruk loodule (oma vanematele) kuuletuda, olles samal ajal Loojale sõnakuulmatu. Kuid juhul, kui vanemad keelavad tegemast midagi, mis ei ole Fiqh’i seaduste järgi kohustuslik (st., kui on tegemist sunnaga, mille täitmine tooks plusspunkte, kuid täitmata jätmisele karistust ei järgne), peab nooruk kuuletuma oma vanematele.
Kuid veelkord, kõik mis on kohustuslik, tuleb täita, kuna loodule kuuletumises ei tohi olla sõnakuulmatust Loojale. Asja selgemalt nägemiseks toome näite sunnast, mille puhul ei tohi vanematele kuuletuda ning ühest teisest, mille puhul tuleb vanematele kuuletuda ning jätta sunna täitmata.
Näide esimesest situatsioonist: vanematele ei tohi kuuletuda juhul, kui noor on sunnas kinni ning tahab olla üks seitsmest, kellest on juttu üksmeelselt autentseks tunnistatud, Abu Hurayra poolt edasi antud hadithis, kus Prohvet (SAWS) ütleb: „Seitse (inimest) on Jumala varjus päeval, mil ei ole muud varju peale Tema oma: õiglane imam; noor, kes kasvab Jumalale kuulekana; mees, kelle süda on seotud mošeega …”
Kui nooruk, kes töötab oma isa äris, tahab kasvada Jumalale kuulekana ning ta süda tõmbab mošee poole hetkest, kui muezzin kutsub ning ta isa ütleb: „Ei, praegu on meil kiire,” siis ei pea loodule kuuletuma Looja käsku samal ajal eirates. Antud nooruk ei tohi mošees palvetamisest ise keelu tõttu loobuda. See on vaid üks näide paljudest.
Näide teisest situatsioonist: nooruk, kes on kasvanud sunnas, soovib, et tema riie ulatuks poolde säärde. Isa ütleb talle: „Vaheta oma riided, see ei ole ilus, mulle ei meeldi, et sa seda riiet kannad. Kui sa just pead nii riides käima, siis olgu see pikem.” Sellisel juhul peab poeg isa sõna kuulama, kuna isale kuuletudes ei ole ta Jumalale sõnakuulmatu. Kuid juhul, kui isa ütleb: „Võta riie, mis oleks üle pahkluu,” siis ei tohi poeg isale kuuletuda, kuna Prohvet (SAWS) on öelnud: „Kõik, mis on üle pahkluu, on tule osa.”
Seetõttu peavadki sõnakuulelikud lapsed kohati vanematele alluma ja kohati nende soove eirama: vanematele tuleb alluda selles, mis ei kätke endas Jumalale allumatust ning vanematele ei tohi alluda asjades, mis Jumala poolt keelatud on.
Minu käest on palju küsitud juhtumite kohta, kus noorukid elavad vanemate kaitse all ning peavad nende sõna kuulma kõiges, või välja kolima. Paljudel noortel, eriti kui nad on alles 15.-17. aastased, ei ole enesega toimetulekuks mingeid ressursse. Mida teha, kui vanemad ei taha, et laps palvetaks mošees koos teiste moslemitega, ei tavalist ega reedest palvet? See on islami seaduste järgi keelatud. Kui nad minult nõu küsivad, siis ütlen ma neile: „Kui sa saad vanemate juurest lahkuda ning iseseisvalt elada, siis on see sulle kohustuseks. Kui ei, sellisel juhul „vajadus teeb haramist halali”.”