Mosleminaise riietus


Mosleminaise riietus ehk hidžaab on sõna, mis ei viita mitte üksnes pearätile, vaid kogu riietusele tervikuna ja peaks vastama järgmistele tingimustele:

1. Riietus peab katma kogu keha, va käed ja nägu mis võivad jääda nähtavale. (Osade islami õigusteadlaste kohaselt tuleks katta ka käed ja nägu, välja arvatud silmad; seega on käte ja näo näitamine maksimum, mida teha võiks.)
2. Riiete materjal peab olema piisavalt paks, nii et sellest ei ole võimalik läbi näha.
3. Riietus peab langema vabalt, nii et keha kuju ja vormid ei ole nähtavad.
4. Naiste riietus ei tohi sarnaneda meeste riietusele.
5. Riiete disain ei tohi imiteerida uskmatute naiste riietust.
6. Disainis ei tohi olla väga tugevaid mustreid ja kujundusi, mis tähelepanu tõmbavad.
7. Riietust ei tohiks kanda eesmärgiga oma reputatsiooni tõsta ega staatust rõhutada või suurendada.

 Nende piirangute eesmärgiks on kaitsta naist meeste himurate pilkude eest. Naine ei tohi endale mingil moel tähelepanu tõmmata. Islam kaitseb naist. Uskmatud naised paljastavad tänapäeval oma seksuaalsuse kõigile meestele ja lisavad, et see on nende vabadus. Kas see on ikka vabadus, tekib siin küsimus? Islam vabastas naise oma keha müümisest parema elu nimel juba 1400 aastat tagasi.

Koraanis on kirjas, et naine peaks olema tagasihoidlik ja kuidas ta peaks end riietama:

„Ütle usklikele meestele, et nad langetaksid oma pilgud (ja ei vaataks keelatud asju) ja hoiaksid oma privaatseid kehaosi (nt suguaktist väljaspool abielu). Nii on nendele puhtam. Tõepoolest, Jumal on Kõiketeadja selles, mida nad teevad.
Ja ütle usklikele naistele, et nad langetaksid oma pilgud ja hoiaksid oma privaatseid kehaosi, et nad ei näitaks oma ilu (nii loomulikku ilu kui ka ehteid), välja arvatud, mis sellest on ilmne (mis on vajalik – nt silmad, et näha teed) ning et nad tõmbaksid oma khimaarid[1] üle oma kaelaava (dekoltee) ja ei näitaks oma ilu, välja arvatud oma abikaasadele või oma isadele või oma abikaasade isadele või oma poegadele või oma mehe poegadele või oma vendadele või oma vennapoegadele või oma õepoegadele või (moslemi)naistele või orjataridele või teenritele, kes on seksuaalihast vabad (vanad, haiged, varem ka kastreeritud) või väikestele lastele, kel pole veel naiste seksuaalsusest aimu ja et nad ei hargitaks oma jalgu, et mitte tõmmata tähelepanu oma varjatud ilule. Oo usklikud, pöörduge kõik koos patukahetsuses Jumala poole, et teid võiks saata edu.” (24:30-31)
„Oo Prohvet, ütle oma naistele ja tütardele ja usklike naistele, et nad tõmbaksid oma žilbaabid[2] enda ümber. On parem, et neid tuntakse (austusväärsete naistena) ja ei tülitata. Ja Jumal on Andestav, Halastavaim.“ (33:59)

Moslemid paistavad tänapäeval olevat väga segaduses, kui neilt küsida, misasi on žilbaab. Pakutakse väga erinevaid riideesemeid, alates kleidist, lõpetades rätikuga. Tegelikult on žilbaabi definitsiooniks lai rõivaese, mis katab kogu naise keha, täites kõiki islami seaduse järgi naise riietusele määratud tingimusi.

Koraani seaduse kohaselt peab kodust väljuv mosleminaine tegema kahte asja: 1) katma oma pea ja rinna khimaariga, 2) tõmbama endale ümber žilbaabi.
Žilbaab ei pea olema ühes tükis – see võib olla ka mitu erinevat rõivaeset – peaasi, et need kokku täidaksid naise rõivastumise ehk žilbaabi tingimusi. Naine võib kanda näiteks pikka ja laia seelikut ning selle peal laia rõivaeset, mis katab teda peast kuni vööni. Me ei nimeta neid riideesemeid lingvistilisest aspektist eraldi küll žilbaabiks, kuid sisuliselt on tegemist žilbaabiga, kui need rõivad täidavad žilbaabi tingimusi. Seega oluline ei ole mitte leida rõivaese, mida nimetataks žilbaabiks vaid tunda žilbaabi tingimusi ja neid täita.[3]


[1] Juba islamieelsel ajal kanti araabia naiste seas pearätte, kuid need seoti reeglina kinni kukla tagant. See värss käsib naistel oma rätikud kinnitada eest, et kaetud saaks ka paljas kael ja rind. (Ibn Kathir) Khimaar on seega riideese, mis katab naise keha peast rinnani või isegi vöökohani.

[2] žilbaab (mitm – žalaabib) – pikk, laia lõikega riideese, mis katab kogu naise keha, välja arvatud pea, kaela ja käelabad (liikudes ka jalalabad).

[3] Al-Albaanee, Muhammad Naasir-ud-Deen – „Masaa’il Nisaa’iyyah Mukhtaarah”, lk 125-131.

people found this article helpful. What about you?