1. Abu Bakr As-Siddiq
ABU BAKR AS-SIDDIQ
Kalifaat Abu Bakri valitsusaja kõrghetkel 634. aastal.
Valitsusaeg: 8. juuni 632 – 23. august 634
Sündinud: umbes 573
Sünnikoht: Meka, Araabia poolsaar
Surnud: 23. august 634
Surmakoht: Mediina, Araabia poolsaar
Eelkäija: Muhammad (saws)
Järglane: Umar (raa)
Abu Bakr As-Siddiq (Abdallah ibn Abi Qahafa või täisnimega Abdallah ibn Uthman ibn Amir ibn Amru ibn Kaab ibn Saad ibn Taim ibn Murrah ibn Kaab ibn Luai ibn Ghalib ibn Fihr Al-Quraishi At-Taimi) oli Muhammedi (saws) äi ja üks tema lähedasematest kaaslastest ja nõuandjatest. Temast sai Muhammedi (saws) surma järel esimene kaliif ja Prohveti (saws) poliitiliste ja administratiivsete funktsioonide täitja Ta oli esimene mees, kes islami vastu võttis. Muhammed (saws) hakkas teda As-Siddiqiks („tõearmastaja”) nimetama, kuna ta armastas alati tõde ja oli suuteline ka seda välja selgitama.
Tema kalifaat kestis kaks aastat ja kolm kuud. Selle aja jooksul jõudis ta Araabia uuesti ühtseks liita. Peale Muhammedi (saws) surma keeldusid osad islami omaks võtnud araabia hõimud zakaati maksmast ja Abu Bakr (raa) pidas nende vastu võitlust, mis on tuntud Ridda sõdade nime all, kuni kõik araabia hõimud taas kord ühendatud said. Ta vallutas ka osa Pärsia ja Bütsantsi impeeriumidest, liites oma kalifaadiga Süüria ja Iraagi. Abu Bakr (raa) on ka tuntuks saanud sellega, et andis käsu kokku koguda Koraani värsid ja kõigest, mis olemas oli, võrreldes tervik tekitada. Ta võttis selle ette, kuna paljud tervet Koraani peast teadvad inimesed olid sõdades surnud ja ta mõistis, et kui Koraani ühtselt kirja ei panda, ei pruugi varsti enam teadjaid alles olla. Ta peatas ka Koraani erinevatesse araabia dialektidesse ümberpanemise, et originaalteksti puhtust säilitada.
Perekond ja kirjeldus
Abu Bakri (raa) isa nimi oli Uthman Abu Qahafa ja ema nimi Salma Umm-ul-Khair. Prohveti (saws) abikaasa Aisha (raa) on oma isa kirjeldanud järgnevalt: „Ta oli heleda nahaga, kõhna, hõreda habemega ja kergelt küürus. Tal olid sissevajunud silmad ja kõrge laup. Ta sõrmenukid olid karvadeta.“ (At-Tabari, „Tarikh Al-Rusul wa l-Muluk“ 3/524)
Tal oli kokku neli naist ja kuus last (+ 1 kasupoeg): 1. Quraylah bint Abd-al-Uzza ibn Abd ibn Asad (lahutatud): tütar Asma bint Abu Bakr (lapselapsed Abdallah ibn Al-Zubayr ja Urwa ibn Al-Zubayr), poeg Abd Allah ibn Abi Bakr. 2. Umm Ruman bint Amir ibn Uwaymir ibn Zuhal ibn Dahman: kasupoeg Tufail ibn Abdullah ibn Harith, poeg Abd Ar-Rahman ibn Abi Bakr, tütar Aisha. 3. Asma bint Umays ibn Maad ibn Taym Al-Khathamiyyah: poeg Muhammad ibn Abi Bakr. 4. Habibah bint Kharijah ibn Zayd ibn Abi Zuhayr: tütar Umm Khultum bint Abi Bakr
Lapse- ja nooruspõlv
Teda hakati kutsuma Abu Bakriks, kuna oma varajases lapsepõlves armastas ta väga väikeste kaamlite ja kitsedega mängida. Tal oli väga hea mälu ja ta armastas poeesiat.
18-aastaselt hakkas ta kaubandusega tegelema ja temast sai riidekaupmees. Järgnevatel aastatel reisis ta karavanidega palju ringi, külastades nii Jeemenit, Süüriat kui muid kohti. Ta sai rikkaks ja ka tema sotsiaalne positsioon kasvas. Veel oma isa eluajal sai temast oma hõimu juht.
Moslemina Mekas
Kui Muhammed (saws) Khadijaga (raa) abiellus ja naise juurde kolis, sai temast Meka aristokraatide kvartalis Abu Bakri (raa) naaber.
Kord, kui Abu Bakr (raa) ühelt ärireisilt naases, teatati talle, et Muhammed (saws) oli end prohvetiks kuulutanud ja jutlustas uut usku. Abu Bakrist (raa) sai esimene täiskasvanud mees ja inimene väljaspoolt Muhammedi (saws) perekonda, kes islami vastu võttis.
Abu Bakri (raa) esimene naine Qutaylah bint Abd-al-Uzza ei võtnud islamit vastu ja Abu Bakr (raa) lahutas temast. Teine naine, Umm Ruman, hakkas aga moslemiks. Ka kõik tema lapsed, välja arvatud Abd Ar-Rahman ibn Abi Bakr, hakkasid moslemiteks.
Fakt, et Abu Bakr moslemiks hakkas, tõi islamile palju kasu, kuna tänu temale hakkas ka palju tema lähedasi sõpru, näiteks Uthman ibn Affan, Al-Zubayr, Talhah, Abdur Rahman bin Awf, Saad ibn Abu Waqqas, Abu Ubaidah ibn Al-Jarrah, Abdullah bin Abdul Asad, Abu Salama, Khalid ibn Said (raa) ja teised, moslemiteks („Al-Bidayah wan-Nihayah“ 3/26).
Orjandus oli Mekas väga levinud ja ka paljud orjad hakkasid moslemiteks. Kui vaba mees hakkas moslemiks, siis hoolimata vastuseisust kaitses tema hõim teda siiski. Orjadega oli aga teisiti – neid piinati ja kiusati taga. Abu Bakr (raa) andis moslemitest orjade vabastamiseks 40 000 dinaari („Tabaqat ibn Saad“ 3/169, 174; „Tarikh Ar-Rusul wa l-Muluk“ 3/426). Nii sai ta vabaks osta kaheksa moslemist orja, neli meest ja neli naist. Orjad, keda Abu Bakr (raa) vabastas, olid kas naised või vanad ja nõrgad mehed. Ta isa küsis temalt, miks ei vabasta ta tugevaid noori mehi, kuna saaks kasutada nende abi. Abu Bakr (raa) aga vastas, et teeb seda Jumala ja mitte enda jaoks. Arvatakse, et sellega seoses on ka 92:5-21 ilmutus.
Kolm aastat kutsus Muhammed (saws) islamisse salaja. Kui talle anti käsk avalikult kuulutama hakata, oli Abu Bakr (raa) esimene, kes sellest teatas ja seetõttu nii oimetuks peksti, et ta teadvuse kaotas (Atta Mohy-ud-Din „Abu Bakr“).
617. aastal panid mekalased moslemid boikoti alla. Paljud neist emigreerusid Abessiiniasse, kuid Abu Bakr (raa) jäi raskuste kiuste Mekasse. 620. aastal oli ta esimene, kes uskus Muhammedi (saws) öist reisi seitsmendasse taevasse ja seetõttu sai ta ka hüüdnimeks As-Siddiq.
Ümberasumine ja elu Mediinas
622. aastal kutsusid mediinalased moslemid enda juurde Mediinasse (mida tol ajal nimetati Yathrib). Muhammed (saws) käskis moslemitel väikeste gruppidena emigreeruda. Abu Bakr (raa) jäi viimaste seas Mekasse ja emigreerus alles koos Prohveti (saws) endaga. Muhammedi (saws) ja Abu Bakri (raa) põgenemise loost on juttu ka Koraanis 9:40.
Jõudnud Mekasse, hakkasid moslemid mošeed ehitama. Selle alla kuuluva maa eest maksis Abu Bakr (raa). Ka Mediinas sai temast riidekaupmees ja ta äri õitses.
624. aastal võttis Abu Bakr (raa) osa esimesest moslemite ja mekalaste vahel toimunud lahingust – Badrist. Kuid ta ei võidelnud, vaid kaitses Muhammedi (saws) telki.
Abu Bakr (raa) võitles ka Uhudi lahingus. Enne lahingu algust astus Abu Bakri (raa) poeg Abd Ar-Rahman ibn Abi Bakr, kes ikka veel moslem ei olnud, ette ja kutsus oma isa duellile. Abu Bakr (raa) võttis kutse vastu, kuid Muhammed (saws) keelas tal võidelda. Hiljem sai ka Abd Ar-Rahman ibn Abi Bakrist moslem. Hiljem, kui lahing moslemite kahjuks pööras, jäi Abu Bakr (raa) siiski Prohvetit (saws) kaitsma.
627. aastal võttis ta osa ka Kraavi lahingust ja Banu Qurayza lahingust (Tabqat ibn al-Saad „Maghazi“, lk 62). 628. aastal oli ta osaline Hudaybiyyah lepingus – temast sai üks selle tunnistajaid (Tabqat ibn al-Saad „Maghazi“, lk 62). Ta võttis osa veel paljudest moslemite lahingutest, kaas arvatud Meka vabastamine. 631. aastal, kui Muhammed (saws) Mediinast delegatsiooni Mekasse palverännakule saatis, pani ta Abu Bakri (raa) selle delegatsiooni etteotsa.
Veidi aega peale 632. aasta palverännakut, jäi Muhammed (saws) väga haigeks. Abu Said Al-Khudri (raa) on jutustanud ühe Muhammedi (saws) haiguse ajal peetud jutluse kohta: „Prohvet (saws) pöördus inimeste poole ja ütles: „Jumal andis ühele sulasele valida kas see maailm või see, mis on Temaga Teispoolsuses. Ta valis viimase.“ Abu Bakr (raa) hakkas nutma. Ma mõtlesin endamisi: „Miks see šeikh siis nutab, kui Jumal andis ühele oma sulasele selle maailma ja selle vahel valida, mis on Temaga Teispoolsuses ja too valis viimase?“ See sulane oli Jumala Sõnumitooja (saws) ise. Abu Bakr (raa) teadis rohkem kui meie. Prohvet (saws) ütles: „Oo Abu Bakr, ära nuta!“ Prohvet (saws) lisas: „Abu Bakr on mulle palju oma vara ja seltskonnaga kasuks olnud. Kui ma oleksin inimkonnast khaliili[1] võtnud, oleksin kindlasti võtnud Abu Bakri, kuid islami vendlusest ja sõprusest piisab. Jäägu mošeele vaid Abu Bakri uks.““ (Sahih Al-Bukhari 466)
Kui Muhammed (saws) oli surnud, ei suutnud paljud moslemid seda uskuda. Umar (raa) pidas jutlust ja ütles: „Jumala nimel, ta ei ole surnud, vaid läinud oma Isanda juurde, nagu Mooses ibn Imran läks ja jäi oma rahva eest peidetuks 40 päevaks. Mooses tuli peale seda tagasi, kui öeldi, et ta on surnud. Jumala nimel, ka Jumala Sõnumitooja tuleb tagasi ja lõikab nende käed ja jalad maha, kes väidavad, nagu ta oleks surnud!“ („Tarikh Al-Rusul wal-Muluk“ 9/184)
Abu Bakr (raa) tuli ja ütles: „Istu maha, Umar!“, kuid Umar (raa) keeldus istumast. Seega tulid inimesed Abu Bakri juurde ja ta ütles: „Kui keegi teist kummardas Muhammedi, siis Muhammed on surnud, aga kui te kummardasite Jumalat, siis Jumal on Elus ja ei sure iial. Jumal on öelnud: „Muhammed on vaid sõnumitooja. Teised sõnumitoojad on lahkunud enne teda. Kui ta peaks surema või surma saama, kas pöörate siis uskmatuse poole? Kes iganes selja pöörab ei kahjusta Jumalat kuidagi, kuid Jumal annab tasu sellele, kes on tänulik.” (3:144)“
Inimesed kordasid seda värssi Abu Bakri (raa) järgi. Umar (raa) on öelnud: „Jumala nimel, kui kuulsin Abu Bakrit seda retsiteerimas, ei suutnud mu jalad mind kanda ja ma kukkusin sel hetkel maha, kui kuulsin teda retsiteerimas, et Prohvet on surnud.“ (Sahih Al-Bukhari 733)
Kaliifina
Peale Muhammedi (saws) surma lõid lõkkele pinged Mekast tulnud emigrantide ja Mediina päriselanike ansaaride vahel, mis Muhammedi (saws) eluajal peidus olid olnud. Kui Mediinalased kutsusid kokku koosoleku, et otsustada, keda oma uueks juhiks valida ja mekalased sellest teada said, kiirustasid Abu Bakr, Umar ja Abu Ubaidah ibn Al-Jarrah (raa) samuti sinna koosolekule, et mediinalased kiirelt hiljem kahetsetavat otsust vastu ei võtaks. Kaliifiks otsustati määrata Abu Bakr (raa). Kõige esimesena pakkus tema kandidatuuri välja Umar (raa).
Kui Abu Bakr (raa) oli kaliifiks määratud, pidas ta rahvale kõne, milles ütles: „Mulle on antud volitused teie üle, kuid ma ei ole teist parim. Kui ma saan hästi hakkama, siis aidake mind ja kui ma teen midagi halvasti, siis parandage mind.“ Ta ütles ka: „Kuuletuge mulle, kuni ma kuuletun Jumalale ja Tema Sõnumitoojale. Aga kui ma Jumalale ja Tema Sõnumitoojale ei kuuletu, ei pea te ka mulle kuuletuma. Tõuske palveks, Jumal olgu teile armuline!“
Abu Bakri (raa) kalifaat kestis kokku 27 kuud, mille jooksul ta jõudis maha suruda araabia hõimude mässud, alustada kampaaniat Pärsia ja Bütsantsi impeeriumite vastu, näidates seega ette trajektoori, mida mööda islami impeerium järgnevate kümnendite jooksul laienes.
Ridda sõjad
Islami-eelses Araabias oli kombeks, et kui ühe hõimujuhiga leping sõlmiti, siis kehtis see vaid tolle juhi surmani. Sellest vana-araabia kombest Ridda („usust taganemise“) sõdade põhjus alguse saigi, kuna mitmed araabia hõimud keeldusid peale Muhammedi (saws) surma zakaati maksmast, öeldes, et neil oli leping vaid Muhammediga (saws).
Kesk-Araabia usutaganemise juhiks oli end ise prohvetiks kuulutanud Musaylimah Al-Yamama hõimust. Teised ülestõusukeskused olid Bahrainis, Omanis, Mahra piirkonnas ja Jeemenis. Araabia sai taas ühendatud 633. aasta 18. märtsiks.
Koraani säilitamine
Peale 632. aastal Musaylimah vastu peetud Yamama lahingut märkas Umar (raa), et palju moslemeid, kes olid terve Koraani pähe õppinud, oli surma saanud. Kartuses, et Koraan võib nii kaduda või muutuda, tegi ta Abu Bakrile (raa) ettepaneku ühe ülekontrollitud eksemplari üleskirjutamiseks ja säilitamiseks. Abu Bakr (raa) kutsus kokku komitee, mille eesotsas oli Zayb ibn Thabit (raa) ja kuhu kuulusid kõik Koraani peast tundjad ja Umar (raa). Peale kõigi olemasolevate kirjalike tekstide kokkukogumist, kontrollisid komiteeliikmed kõik omavahel üle. Peale seda, kui nad olid kindlad, et ei olnud ühtki värssi ära unustanud ega valesti lugenud, kirjutasid nad teksti üheks käsikirjaks kokku. See juhtus aasta jooksul peale Muhammedi (saws) surma. Enne surma andis Abu Bakr (raa) käsikirja Umarile (raa).
Riigi laiendamine
Peale Ridda sõdu käis Kirde-Araabia üks hõimupealik, Muthanna ibn Haris, Iraagis haarangutel. Ta rääkis Mediinas oma edust Abu Bakrile (raa), kes hakkas riigi laiendamisele mõtlema. Araablased kasutasid Iraaki tungimiseks kerget ratsaväge, millega oli hiljem lihtne tagasi tõmbuda kõrbesse, kuhu Pärsia armee ei saanud neile järgi minna. Nii alustaski Abu Bakr (raa) impeeriumi laiendamist Iraagist. Ta kasutaks selleks oma geniaalseimat väejuhti – Khalid ibn Walidit (raa). Viimane Iraagi vallutamise lahing oli Firazi lahing 633. aasta detsembris. Kui Khalid ibn Walid (raa) oli juba teel Pärsia pealinna Ctesiphoni poole, sai ta Abu Bakrilt (raa) kirja, milles ta saadeti Süüriasse Bütsantsi vastu.
Bütsantsi tolleaegne Süüria provints koosnes tänapäevastest Süürias, Jordaaniast, Iisraelist, Palestiinast, Liibanonist ja Lõuna-Türgist. Khalid ibn Walidi (raa) mehed marssisid bütsantslaste üllatamiseks kaks päeva ilma veeta läbi kõrbe. Süüriasse siseneti 634. aasta juunis. Damaskus langes 18. septembril. Kodanikel lasti rahus edasi elada ja Bütsantsi impeeriumi sõduritele lubati kolm päeva rahu, mille jooksul nad võisid lahkuda.
Surm
Abu Bakr (raa) jäi haigeks ja suri Damaskuse piiramise ajal, 23. augustil 634. aastal. Kui ta tundis, et surm pole enam kaugel, teadis ta, et peab probleemide vältimiseks endale järglase määrama. Ta määras oma järglaseks Umari (raa), peale seda, kui oli asja osade kaaslastega läbi arutanud. Abu Bakr (raa) on üks kümnest Prohveti (saws) kaaslasest, kelle kohta Muhammed (saws) on tunnistanud, et nad saavad Paradiisi. Ta maeti Prohvet Muhammedi (saws) kõrvale.
[1] See, kelle armastus on südames kinni ja kes on rohkem kui sõber või armastatu. Prohvetil (saws) oli vaid üks khaliil – Jumal, kuid palju sõpru.