2. Umar ibn Al-Khattab


UMAR IBN AL-KHATTAB

Kalifaat Umari valitsusaja kõrghetkel 644. aastal.

Valitsus: 23. august 634 – 7. november 644

Sündinud: umbes 586-590

Sünnikoht: Meka, Araabia

Surnud: 7. november 644

Surmakoht: Mediina, Araabia

Eelkäija: Abu Bakr (raa)

Järglane: Uthman (raa)

Umar ibn Al-Khattab oli neljast õigest juhitus kaliifist kõige võimsam ja üks võimsamaid ja mõjuvõimsamaid moslemite juhte üldse. Ta oli Prohvet Muhammedi (saws) kaaslane ja sai kaliifiks peale esimese kaliifi Abu Bakri (raa) surma 23. augustil 634. aastal. Ta oli suurepärane jurist ja seetõttu anti talle tiitliks Al-Faruuq („see, kes suudab õige ja vale vahel vahet teha“). Ta oli ka esimene kaliif, keda hakati Amiir Al-Mu’miniiniks („usklike käskijaks“) kutsuma.

Umari (raa) käe all laienes islami impeerium enneolematu kiirusega, neelates kogu Pärsia impeeriumi ja 2/3 Bütsantsist (Hourani, lk 23). Teda peetakse suureks poliitiliseks juhiks, kuna ta suutis nii hästi seadust käsitleda, oma riigi poliitikat ja administratsiooni karmi käe all hoida kui ka suure Pärsia impeeriumi vähem kui kahe aasta jooksul vallutada. Umar (raa) oli see, kes peale 500 aastat eksiili Pühalt Maalt lubas juudid tagasi Jeruusalemma ja neil oma usku seal vabalt praktiseerida. (http://www.jewishvirtuallibrary.org/jsource/History/Caliphate.html)

Perekond ja kirjeldus

Umarit (raa) on kirjeldatud järgnevalt: Ta oli jõuline, robustne ja väga pikk mees, nii et turuplatsil paistis ta alati teiste seast kõrgelt silma. Ta pea esiosa oli paljas, silmad mustad, nahk kollakas (või ka punakas-valge) ja hambad säravvalged. Ta värvis alati oma habet ja hoolitses teatud taime abil oma juuste eest. („Lisan al-Arab“ 4/196; „Tabaqat al-Kubra“ 3/ 324 ibn Saad; „Tarikh ar-Rusul wa al-Muluk“ 4/ 196;  At-Tabari)

Oma elu jooksul oli Umaril (raa) kokku 9 naist, kellelt ta sai 14 last: 10 poega ja 4 tütart: 1. Zaynab bint Mazhun: poeg Abdullah ibn Umar (vanem), poeg Abdullah ibn Umar (noorem), poeg Abdulrehman ibn Umar, tütar Hafsa bint Umar; 2. Umm Kulthum bint Jarwila Khuzima (lahutatud): poeg Ubaidullah ibn Umar, poeg Zayd ibn Umar; 3. Quraybah bint Abi Umayyah Al-Makhzumi (lahutatud); 4. Umm Hakim bint Al-Harith ibn Hisham (lahutatud): tütar Fatima bint Umar; 5. Jamilah bint Ashim ibn Thabit ibn Abi Al-Aqlah: poeg Asim ibn Umar; 6. Atikah bint Zayd ibn Amr ibn Nifayl: poeg Iyaad ibn Umar; 7. Umm Kulthum bint Ali: poeg Zayd ibn Umar, tütar Ruqayyah bint Umar; 8. Luhyah (võib-olla ka umm walad): poeg Abdulrehman ibn Umar; 9. Fukayhah (umm walad): tütar Zaynab bint Umar; veel üks poeg Az-Zubayr ibn Bakkar, kuid ei ole teada, milliselt naiselt.

Varajane elu

Umar (raa) sündis Mekas, Banu Adi klannis, keskklassi peres. Ta isa oli Khattab ibn Nufayl ja ema Hatmah bint Hasham. Noorena hoolitses Umar (raa) oma kaupmehest isa kaamlite eest.

Hoolimata sellest, et kirjaoskus oli tol ajal Araabias erakordne, õppis Umar (raa) noorena nii lugema kui kirjutama. Teismelisena õppis ta enesekaitset, ratsutamist ja maadlust (At-Tabari „Tarikh Al-Rusul wal-Muluk“). Ta oli ka andekas kõnepidaja. Tänu sellele sai temast oma isa järel hõimudevaheliste tülide vahendaja.  Temast sai ka kaupmees ja ta käis mitmetel reisidel üle Bütsantsi ja Pärsia. („Al Farooq, Umar“ Muhammad Husayn Haykal, lk 40-41)

Uskmatuna Mekas

610. aastal hakkas Muhammed (saws) islamit avalikult kuulutama. Nagu paljud teised mekalased, oli ka Umar (raa) väga islami vastu ja kiusas moslemeid taga. Umar (raa) uskus Quraiši ühtsusesse ja nägi uues religioonis sellele ohtu. Seega otsustas ta, et Muhammed (saws) peab surema. („Al Farooq, Umar“ Muhammad Husayn Haykal, lk 51)

Umar (raa) hakkab moslemiks

Umarist (raa) sai moslem 616. aastal. Ta oli otsustanud Muhammedi (saws) tappa; nägi teel oma sõpra Nuaimi, kes oli juba salaja moslemiks hakanud ja rääkis tollele oma kavatsusest. Nuaim, kes Umarit (raa) hästi tundis, hakkas Muhammedi (saws) pärast kartma ja, kasutades kavalust, öeldes Umarile (raa), et ta peaks enne omaenda perekonnaga tegelema. Umari (raa) õde oli juba varem oma mehega moslemiks hakanud. Kui Umar (raa) oma õe juurde jõudis, leidis ta õe ja õemehe Said bin Zaidi Koraani retsiteerimas. Ta hakkas oma õemeest peksma ja kui õde vahele läks, peksis ta ka teda, kuni ta hakkas veritsema. Ta andis Umarile (raa) lehe, millel oli kirjas suura Ta-Ha üks värss. Värsi ilu üllatas Umarit (raa) niivõrd, et sel päeval sai temastki moslem. Juba samal päeval läks ta ka sama mõõgaga, millega Muhammedi (saws) tappa oli tahtnud, Prohveti (saws) juurde ja tunnistas oma usku. („Kitab al-Bidayah wan-Nihayah”, ibn Kathir) Ta läks ka kohe Quraiši juhi Amr ibn Hishami juurde ja tunnistas avalikult oma usku. Peale seda palvetas ta Quraiši juhtide vihast hoolimata avalikult Kaaba juures.

Umari (raa) moslemiks hakkamine andis noorele islamikogukonnale palju jõudu juurde ja alates sellest said nad avalikult Kaaba juures palvetada.

Ümberasumine ja elu Mediinas

622. aastal, kui Yathribi (hiljem Mediina) moslemitest kogukond oli piisavalt suureks kasvanud ja Prohveti (saws) ning Meka moslemid enda juurde kutsunud, käskis Muhammed (saws) moslemitel sinna emigreeruda. Tavaliselt lahkuti hirmust mekalaste ees öösel, kuid Umar (raa) lahkus avalikult päeval, öeldes: „Igaüks, kes tahab oma naisest lese ja lastest orvud teha, tulgu minuga selle kalju taha kohtuma.“ („Serat-i-Hazrat Umar-i-Farooq“, Mohammad Allias Aadil, lk 119) Umar (raa) emigreerus Mediinasse koos oma õemehe Said ibn Zaidiga.

Mediinast sai uus islami keskus ja usk levis sealt kiiresti üle Araabia poolsaare. Umar ja Abu Bakr (raa) olid Mediinas Muhammedi (saws) peamisteks nõuandjateks. Umar (raa) võttis osa kõigist moslemite ja mekalaste vahel peetavatest lahingutes. 625. aastal abiellus ta Muhammedi (saws) tütre Hafsah’ga (raa). 628. aastal osales ta Hudaybiyyah lepingu allkirjastamisel tunnistajana, 631. aastal võttis aga osa Muhammedi (saws) hüvastijätu palverännakust.

Kui Muhammed (saws) 632. aasta 8. juunil suri, ei suutnud Umar (raa) seda kuidagi uskuda. Ta ütles: „Jumala nimel, ta ei ole surnud, vaid läinud oma Isanda juurde, nagu Mooses ibn Imran läks ja jäi oma rahva eest peidetuks 40 päevaks. Mooses tuli peale seda tagasi, kui öeldi, et ta on surnud. Jumala nimel, ka Jumala Sõnumitooja tuleb tagasi ja lõikab nende käed ja jalad maha, kes väidavad, nagu ta oleks surnud!“ („Tarikh Al-Rusul wal-Muluk“ 9/184)

Abu Bakr (raa) tuli ja ütles: „Istu maha, Umar!“, kuid Umar (raa) keeldus istumast. Seega tulid inimesed Abu Bakri juurde ja ta ütles: „Kui keegi teist kummardas Muhammedi, siis Muhammed on surnud, aga kui te kummardasite Jumalat, siis Jumal on Elus ja ei sure iial. Jumal on öelnud: „Muhammed on vaid sõnumitooja. Teised sõnumitoojad on lahkunud enne teda. Kui ta peaks surema või surma saama, kas pöörate siis uskmatuse poole? Kes iganes selja pöörab ei kahjusta Jumalat kuidagi, kuid Jumal annab tasu sellele, kes on tänulik.” (3:144)“ Umar (raa) on öelnud: „Jumala nimel, kui kuulsin Abu Bakrit seda retsiteerimas, ei suutnud mu jalad mind kanda ja ma kukkusin sel hetkel maha, kui kuulsin teda retsiteerimas, et Prohvet on surnud.“ (Sahih Al-Bukhari 733)

Kalifaadi asutamine

Peale Muhammedi (saws) surma lõid lõkkele pinged Mekast tulnud emigrantide ja Mediina päriselanike Ansaaride vahel, mis Muhammedi (saws) eluajal peidus olid olnud. Kui mediinalased kutsusid kokku koosoleku, et otsustada, keda oma uueks juhiks valida ja mekalased sellest teada said, kiirustasid Abu Bakr, Umar ja Abu Ubaidah ibn Al-Jarrah (raa) samuti sinna koosolekule. Peale kahte päeva läbirääkimisi suutis sõnaosav Umar (raa) mediinalased taas islamieelseteks rivaalitsevateks klannideks jagada ja nii nende ühisrinde purustada. Peale seda kinnitas ta oma tunnustust Abu Bakrile (raa) kui kaliifile ja enamik kohalolijaid järgis tema eeskuju. Umar (raa) kahetses, et enamust mekalastest, kaasa arvatud Muhammedi (saws) enda pereliikmeid, kohal ei olnud. Samas ei saanud nad sinna ka midagi parata, sest probleem vajas võimalikult kiiret lahendamist. Islami kalifaadi loomisele kaasaaitamine on kindlasti üks olulisemaid Umari (raa) pärandeid.

Abu Bakri (raa) valitsusajal oli Umar (raa) tema üks peamisi nõuandjaid. Koos Khalid ibn Walidiga (raa) olid nad Ridda sõdade ülestõusude mahasurumise ja Araabia taasühendamise taga. Just Umar (raa) soovitas Abu Bakril (raa) peale 300 Koraani peasttundja langemist Yamamah lahingus, Koraan ametlikult kokku koguda ja sellest käsikiri teha. Abu Bakr (raa) määras peale oma surma oma järglaseks Umari (raa). Hiljem, oma valitsusajal, eelistas Umar (raa) peale kiireid vallutusi pigem oma võimu tugevdada ja saavutatut hoida, selle asemel et lõputult impeeriumi suurendada.

Kaliifina

Kuna Umar (raa) oli väga range ja kange iseloomuga, ei pooldanud paljud mediinalased tema kaliifiks saamist, kuid Abu Bakr (raa) määras ta siiski erakordse tahtejõu, intelligentsuse, poliitiliste oskuste, erapoolsuse, õigluse ja vaeste eest hoolitsemise tõttu oma järglaseks („Umar Farooq-i-Azam“, Mohammad Hussain Haikal, lk 112-113). Enne surma kutsus Abu Bakr (raa) Uthmani (raa) enda juurde ja lasi tollel kirjutada testamendi, kus määras Umari (raa) oma järglaseks ja pani talle südamele, et ta peab Iraagi ja Süüria vallutamise piire laiendama. Üleminek Abu Bakri (raa) valitsemiselt Umari (raa) omale läks väga vaikselt.

Kuna Umar (raa) oli väga range ja otsekohene, kartsid paljud teda. Kui Umarist (raa) sai kaliif, pidas ta peale reedest kogukonnapalvet rahvale kõne ja ütles: „Vennad, ma olen märganud, et inimesed kardavad mind … nad ütlevad, et ta (st Umar) on nüüd kaliif, Jumal teab, kui range ta saab olema. Kes seda ütles, ei ole eksinud … teadke, vennad, et te tunnete minus muutust. Nendega, kes türanniseerivad ja võtavad teistelt nende õiguse, olen ma karm, kuid nendega, kes täidavad seadusi, olen ma lahke.“ Inimesed olid Umari (raa) kõnest väga liigutatud. Umar (raa) rääkis tõtt – tema peamiseks mureks sai vaeste ja õigustest ilma jäetute heaolu. Ta lasi vabaks ka Ridda sõdade ajal sõjavangideks sattunud tuhanded beduiinid. Tema populaarsus kasvas ta valitsuse jooksul kõvasti.

Poliitiline ja tsiviiladministratsioon

Umari (raa) riik oli jagatud provintsideks ja mõnedeks autonoomseteks territooriumiteks. Igat provintsi juhtis kuberner ehk wali, kelle Umar (raa) isiklikult valis. Provintsid olid omakorda jaotatud piirkondadeks, mida üle impeeriumi oli 100-ringis. Igat piirkonda või linna juhtis noorem-kuberner, kelle samuti tihti Umar (raa) ise valis, kuid vahel tegi seda ka provintsikuberner.

Araabia oli jagatud kaheks provintsiks: Meka ja Mediina; Iraak kaheks: Basra ja Kufa; Tigrise ja Eufrati ülemjooksul asus Jazira provints; Süüria oli omaette provints; Palestiinas oli kaks provintsi: Aylya ja Ramlah; Egiptuses kaks: Ülem-Egiptus ja Alam-Egiptus; Pärsias aga kolm: Khorasan, Azarbaijan ja Fars.

Umar (raa) oli esimene, kes tekitas riigiametnike vastu esitatud kaebuste uurimiseks spetsiaalse osakonna. Umar (raa) oli ka esimene, kes seadis sisse avaliku ministeeriumite süsteemi, kus hoiti ametnike ja sõdurite toimikuid. Sealsamas hoidis ta ka toimikutena teateid, mis ta oli erinevatele kuberneridele ja riigipeadele saatnud. Ta oli ka esimene, kes määras politseijõud avalikku korda tagama ja esimene, kes hakkas segadust tekitavaid rahvahulki distsiplineerima. Umarit (raa) peetakse maailma ajaloo üheks geniaalsemaks poliitikuks. Ta on ka fiqhi ehk islami seadusandluse alusepanija. 641. aastal lõi ta Bait Al-Maali – finantsinstitutsiooni, mis andis vaesematele moslemitele aastast elatusraha. Ta enda elu oli impeeriumi suurusest hoolimata väga lihtne. Oma neljandal valitsusaastal määras ta, et islamikalendrit peab lugema alates hižrast, mis toimus 17 aastat varem.

Nälg ja katk

638. aastal oli Araabia poolsaarel suur põud, mille tagajärjel ähvardas rahvast nälg. Sajad tuhanded beduiinid kogunesid Mediinasse, kus jagati toitu. Peagi olid Mediina varud aga otsakorral. Umar (raa) kirjutas Süüria, Palestiina ja Iraagi provintsidesse abipalved ja toitu saadeti juurde. Inimestele jagati välja moona ja nad vabastati zakaati maksmisest.

Samal ajal, kui Araabias oli nälg, vaevas Süüriat ja Palestiinat aga katk. Umar (raa) tahtis olukorda vaatama minna, kuid Süüria kuberber Abu Ubaidah ibn Al-Jarrah (raa) keelas tal tulla. 25 000 moslemit suri katku, kaasa arvatud Süüria kuberner. Peale katku järeleandmist külastas Umar (raa) Süüriat, et tolle administratsioon paika panna – paljud ametnikud olid surnud.

Surm

Umar (raa) mõrvati 644. aastal, oma võimu tipul. Mõrva teostasid pärslased, et Pärsia impeeriumi vallutamise eest kätte maksta. Seda planeeriti juba kuid ette.

3. novembril 644. aastal rünnati Umarit (raa) hommikupalve ajal. Mõrvariks valitud Abu Lulu pussitas teda kuus korda kõhtu. Abu Lulu jättis Umari (raa) kõvasti veritsema ja üritas põgeneda, kuid palvetajad kiirustasid teda kinni nabima. Ta püüdis põgeneda ja haavas selle käigus veel kahteteist inimest, kellest kuus või üheksa suri hiljem saadud haavadesse. Umar (raa) aga suri kolm päeva hiljem, 7. novembril 644. aastal. Ta maeti Muhammedi (saws) ja Abu Bakri (raa) kõrvale.

Surma oodates kõhkles Umar (raa), keda oma järglaseks määrata. Ta olevat öelnud, et kui Abu Ubaidah ibn Al-Jarrah, Khalid ibn Walid või Salim, vabastatud Pärsia ori (raa), oleks elus olnud, oleks ta valinud ühe neist. Viimaks määras ta kuueliikmelise komisjoni, kelle ülesandeks jäi enda hulgas uus kaliif valida. Sinna kuulusid: Abdur Rahman bin Awuf, Saad ibn Abi Waqqas, Talha ibn Ubaidullah, Uthman ibn Affan, Ali ibn Abi Talib ja Zubayr ibn Al-Awwam (raa). Umar määras 50-pealise armee valvama maja, kus koosolekut peeti.

Umari (raa) poeg Ubaidullah ibn Umar, saanud teada, et see oli pärslaste sepitsus, tahtis kõiki Mediina pärslasi tappa. Enne kinnipidamist jõudis ta Teispoolsusesse saata kolm. Kui Umarile (raa) sellest teatati, käskis ta oma poja vanglasse panna ja ütles, et tema saatuse peab otsustama järgmine kaliif. Umar (raa) suri 7. novembril; 11. novembril sai uueks kaliifiks Uthman ibn Affan (raa).

Pärand

Umarit (raa) peetakse üheks islami ajaloo mõjukaimaks inimeseks, tõeliseks islami impeeriumi arhitektiks ja 52. kõige mõjukamaks inimeseks maailma ajaloos („The 100“, Michael H. Hart). Juhina oli ta ühtviisi range ja karm, kui ka lihtne ja lahke vaeste vastu. Hiiglasliku impeeriumi valitsejana oli tema visiooniks, et ta ei tohiks enne magada, kui kõik tema alamad täis kõhuga võivad uinuda. Seetõttu käis ta tihti ka öösel mööda Mediinat hulkumas. Ta ütles: „Kui koer Eufrati kallastel nälga sureb, siis Umar (raa) on oma kohuse hooletusse jätmises süüdi.“ Samas oli ta mees, kes teadis, et ainult visioonist ei aita; seda peab ka tegudega toetama.

Abd Allah ibn Masud (raa) on Umari (raa) kohta öelnud: „Umari moslemiks hakkamine oli vallutus, tema emigratsioon võit, tema valitsus õnnistus. Ma olen näinud aega, mil meil ei olnud võimalik Kaabas palvetada, kuni Umarist sai moslem. Kui temast sai moslem, siis võitles ta seni nendega (st Meka uskmatutega), kuni nad meid rahule jätsid ja me palvetada saime.“ (As-Suyuti, „The History of the Khalifas Who Took the Right Way“, lk 112)

people found this article helpful. What about you?