Üllas on moment, kui päike loojub


Värskelt juulikuus oma šahaada öelnud ning algaja kogenematu moslemina tundsin sisimas suurt-suurt ärevust ning elevust – mis nüüd edasi saama hakkab, kuidas pean käituma nüüd, kus olen moslem, mis on mulle lubatud, mis mitte. Minu õnneks oli ühtlasi algamas ka minu esimene ramadaan. Ramadaanist polnud ma selle ajani midagi kuulnud/teadnud.

Minus tekkisid kohe ka küsimused ramadaani kohta ning nagu ikka inimesed, kui midagi ei tea asjade kohta millest tahaksid rohkem teada, hakkasin ka mina uurima internetist, mida ramadaani ajal süüakse, millised on kombed. Kui lugesin, et tuleb päeva otsa hoiduda söömisest ja joomisest, mäletan, kuidas kahtlesin enne tõsiselt, kas üldse saan päev otsa söömata-joomata olla. Aga tõesti ei tulnud mul hetkeksi janu ega näljatunnet, välja arvatud üks päev, mis juhtus ainult üks kord ramadaani ajal. See juhtus peale minu esimest paastupäeva, kui koju tulles jõin, sest väljas oli jummel kui kuum ja siis tundsin ma kohtutavat joogijanu ja loomulikult lubasin ma endale siis loksukese vett. Kui olin endale aru andnud, mida ma just teinud olin, lõpetasin kohe joomise – olin teinud ju midagi, millest pidin hoiduma päikeseloojaguni – vot siis tabas mind küll suur hirm. Mis nüüd küll saab??? On ju ramadaan ning juua-süüa ei tohi! Asusin ruttu asjatundjamale kirja kirjutama ning sain nõu edaspidiseks tegutsemiseks. Õnneks sain kiiresti tagasi oma südamerahu ning jätkasin rahulikult oma paastu.

Teate, kui üllas oli see moment,kui päike loojus ja tundsin, et olen millegi väga suurega hakkama saanud, iialgi pole mulle toidupala nii maitsnud, kui seda peale paastupäeva.

Ramadaani ajal valdasid mind erinevad tunded, meeleolud, mõtted. Sellel aastal on mul juba rohkem teadmisi ja kogemusi kogunenud, et oma teisele ramadaanile vastu minna inšaAllah!

Annely

people found this article helpful. What about you?