Kuine kursus teemal


Olin umbes nädal varem heategevuslikul üritusel ligikaudu kahesaja tunnistaja ees oma šahaada öelnud ning rätiku kandmisega algust teinud, kui ramadaan saabus. Sain ühel augustikuu hilisõhtul sõnumi: „The moon has been sighted and Ramadan has begun. Ramadan mubarak!“ Olin sellest õnnistatud kuust varem teistelt õdedelt pikalt ja laialt imelisi lugusid kuulnud ja seda ka ise pikisilmi oodanud, kuid nüüd kui see hetk päriselt käes, olin veidike hirmul. Ma polnud ju kunagi varem mingitest paastudest osa võtnud ja ei uskunud, et mu keha pikkadele tundidele ilma piisagi vee ja toidupalakeseta vastu peab.

Järginud õpetusi, soovitusi ja näpunäiteid teistelt moslemitelt, olin varunud oma kappi paki mahlaseid datleid. Ikka et paast igal õhtul meie armastatud Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) kombel lõpetada. Samuti sain ühelt lahkelt õelt miswaki hammaste puhastamiseks ja hingeõhu värskendamiseks. Ramadaani ajal osutus see tõesti praktiliseks. Veendusin ka, et kapis oleks piisavalt teed (mu armastatud lagritsa-kaneeli teed), punaseid läätsi ja riisi, külmkapis piima, mune, kartulit ja sibulat. Mu tüüpiline toiduvaru.

Ärkasin oma esimese paastumise päevaks enne päikesetõusu üles. Olin eelmisel õhtul suure portsjoni curryt (teatud ülipopulaarne india toit; õline ja äärmiselt toitev) sisse söönud ja kõht oli seda ikka veel tublisti täis. Olin kartnud, et kui ma end eelnevalt kurguni täis ei pugi, siis nõrken ma näljast poole järgmise päeva peal. Nii et traditsiooniline suhuur enne paastu algust jäi mul tol hommikul minu mäletamistmööda kaunis kasinaks. Palvetasin oma fažri palve ja keerasin uuesti voodisse kerra, lootes, et see curry mu kõhust päeva jooksul ei kao ja mu elu esimene paast kergelt möödub.

Kuid juba mõne paastupäeva möödudes mu meel rahunes. Aegamisi hakkasid mu värske moslemi silmad avanema mind ümbritseva õhkkonna suhtes. See oli pühalik ja rahulik. Paanika ja närvesööv kiirus olid kas sootuks kadunud või olid nad mingisuguse uue, meeldivalt rahustava vormi võtnud. Elades tol ajal piirkonnas, kus 99% elanikest olid põhiliselt Indiast ja Pakistanist pärit islamiusulised, sain uue moslemina uudishimulikult iga päev nende käitumist ja üldist olekut vaadelda. Märkasin midagi, mis mind siiralt hämmastas: ka nemad polnud ju pikkasid tunde midagi söönud ega joonud, kuid nad näisid mingit sõnuleseletamatut õndsust täis olevat. See mõjus mu veidi ärevil meelele kui palderjanitablett. Lõpetasin oma sihilikult suured söömised pärast paastu lõppu senises kartuses, et mu kõht järgmisel päeval kole tühjaks läheb. Mõistsin, et paastumine ramadaani ajal on tegelikult sootuks lihtsam kui ma taibanud olin. Reaalsuses polnudki vaja hiigelsuuri toiduportse, et end päikese tõusust selle loojumiseni jalul hoida. Energia saadi kusagilt mujalt. Lasin oma hirmudest lahti ja lihtsalt andusin. Alles siis hakkasin kogema selle püha kuu tõelist vaimu.

Püüdsin terve ramadaani jooksul võimalikult vähe magada, võttes motoks: ramadaaniööd ei ole suikumiseks! Mäletan selgesti, kuidas ühe neist hinnalistest öödest umbes kella 6-ni hommikul Koraani lugesin. Tegemist oli küll Koraani inglise keelse tõlkega, aga lootsin, et Allah on sellegagi rahul. Oma kolmanda korruse aknast jälgisin aeg-ajalt, kuidas koidik lähenes ning linnuke linnukese järel meie ühist Loojat ülistama hakkas. Mõtisklesin tükk aega selle üle, kuidas need linnukesed elavad oma elu täielikus harmoonias Looja sooviga, kuid meie, inimesed… Meile on antud vaba tahe ja kui sõnakuulmatult ja isepäisetena me oma vabas tahtes Jumala tahte vastu mässame.

Oma esimesel ramadaanil leidsin püsiva koha meie moslemikogukonnas. Mõtlen tagasi ja taipan, et mu šahaada ütlemine ja siis koheselt algav ramadaan oli Jumala poolt täiuslikult planeeritud. Kohtusin selle kuu jooksul tohutu hulga uute inimestega. Pidin oma lugu islamisseastumisest lugematuid kordi erinevale uudishimulikule publikule ette kandma. Et mul endal igavaks ei läheks, sokutasin iga kord juurde midagi värsket ja meeliköitvat. Olin vahel oma loost ise sama haaratud kui kuulajad. Muidugi tuli mitmeid kordi vastata muretsevate õdede küsimusele, et ega ma ometi õhtul paastu üksinda lõpetama pea; kas mul ikka on piisavalt süüa; kas ma sooviks õhtul ühe, teise või kolmanda perega oma paastu lõpetada jne, jne. Paistis, et õed olid teinud endale südameasjaks minu kui uue moslemi esimene ramadaan unustamatuks mälestuseks muuta. Alhamdulillah, see läks neil korda. Nende toetus oli tugev ja tundsin, et olen endale tõesti hiigelsuure pere saanud.

Tol ramadaanil juhtus palju ilusat. Kõige muu seas tunnistasid mu silmad järjekordse noore naise islamisse astumist ühel heategevuslikul õhtusöögil. Küll seda oli põnev kõrvalt vaadata! Ta rohelistest silmadest voolasid õnnepisarad nagu Niagra kosed. Paljud tunnistajad, kes tema ümber kogunenud olid (tema soovil vaid naissoost rahvas) nutsid samuti häbenematult. Me kõik kallistasime selle õhtu kangelannat, õnnitlesime teda ja andsime igal moel teada, et ta ei ole enam üksi – ta on nüüd meie õde ja võib meilt igal hetkel häbenemata ükskõik mida paluda.

Rääkisin veidike hiljem ta 13-aastase pojaga, kes ema toetuseks kaasa tulnud oli. Poiss oli kaunis häbelik, kuid kibelesin uurima, mida ta ema valikust arvas. Ta ütles vaid, et tal on oma ema üle hea meel, sest too olevat nii rahulikuks muutunud, aga ta ise ei ole kindel, kas ta midagi sama teeks. Jumalal olid aga plaanid tehtud. Mõni nädal hiljem oli seesama arglik noor poiss oma emale teatanud, et tema tahab samuti moslemiks saada, alhamdulillah! Talle oli muljet avaldanud see ühtsus, mida ta tol õhtusöögil moslemite seas nägi, kui lahkesti tema ema koheldi ning kui sõbralikud kõik ta vastu olid hoolimata sellest, et poisi nahavärv oli jamaika juurte tõttu palju tumedam kui teistel. Tseremoonia, kui seda lihtsat kogunemist nii nimetada võib, toimus Birminghami suurimas mošees – Central Mosque’is. Alhamdulillah, olin taas nende valitute seas, kelle silmapaar tunnistas juba teise uue liikme astumist meie ülemaailmsesse ummasse. Selle tseremoonia lõpus sain mina lisaks kahele teisele õele ja meie värskele ummaliikmele imaamilt kirjaliku tunnistuse, mis mind ametlikult moslemiks kuulutab. Hoian seda kui reliikviat.

Ramadaani lõpp tõi mind lõpuks ometi kokku ka mu tolleaegsete naabritega. Olin kaua aega kibelenud nende uksele koputama, et end heade islamikommete kohaselt tutvustada, kuid julgust nappis. Kartsin, et ehk ei võta nad mind kui täielikku algajat moslemiplikat eriti innukalt vastu ja hoidsin end tagasi. Aga juhtub see, mis juhtuma peab. Ja juhtub täiesti ootamatult. Seekord juhtus mu välisukse ees.

Olin just koju jõudmas. Kõndisin ja koukisin oma põhjatu koti põhjast võtit. Tõstsin siis pilgu ja ennäe – naabriproua oma abikaasaga samal ajal oma ukse ees. Võtsin julguse kokku, naeratasin prouale ja lasin kuuldavale oma entusiastliku: „Assalamu aleikum.“

Proua naeratas ning vastas malbelt: „Waleikum salam.“ Oma moslemilikus lahkuses küsis temagi, kas mul tolleõhtuseks iftaariks süüa on. Teadsin, et keedan kokku oma tavalise hõrgutise – punased läätsed ja riis. Vastasin: „Alhamdulillah, on küll.“ Aga see lahke pakistaniproua ei jätnud jonni. Lubas, et saadab õhtul enne paastu lõpetamise aega oma tütre söögiga minu välisukse taha. Ärgu ma muretsegu, nad teevad niikuinii alati ilmatu koguse, jätkub minulegi! Teadsin, et islami etiketi kohaselt pole kena kellegi lahkusest keelduda, nii et nõustusin. Diil oli tehtud ja sõprus sõlmitud. Toit, mille ta tütar minuni hiljem toimetas, oli otse loomulikult hõrgutav. Ma peaaegu et maitsesin armastust selle sees.

Sellelt lahkelt pakistaniperelt sain maitsvaid roogi veel mitmel korral. Tasusin selle enamasti puuviljade ja erinevate maiustustega, sest arusaadavatel põhjustel ei julgenud ma oma keeduläätsi neile aasialastest superkokkadele pakkuda. Jumal õnnistagu neid kõiki selles majas!

Mu esimesest ramadaanist on järel üksnes meeldivad mälestused. Ta tugevdas mu usku nii Jumalasse kui ka endasse. See oli justkui kuuajane kursus teemal „Kuidas olla hea moslem“. Õppisin oma pilku langetama, keelt valitsema ja ihasid-isusid kontrollima. Ma õppisin andma ja kandma hoolt teiste eest enne iseennast. Sest just seda kõike nägin oma silmaga enda ees aset leidmas! Kui vennalikult moslemid omavahel toitu jagasid. Nad tegid kindlaks, et iga sööja oma osa saaks ja kellelgi millestki puudu poleks. Mind puudutas tohutult see, kuidas nad alati teised esikohale asetasid ja alles siis enda peale mõtlesid. Ja kui isetult nad annetasid hiigelsummasid meie puudustkannatavatele õdedele-vendadele Afganistanis, Pakistanis, Indias, Palestiinas, Sudaanis ja mujal maailmas. Iga moslem siin rikkas läänes andis heldelt oma osa, et nendegi ramadaani rõõmu tuua. Tahame, et nad teaksid, et me oleme oma mõtetes nendega. Sest nende kurbus on meie kurbus. Nende valu on meie valu. Nende rõõm on meie rõõm.

Märkasin, et see kuu lähendab meie moslemi ummat kõige ilusamal moel. Seda oli silmaga näha, kõrvaga kuulda ja südames tunda. Peaksime sellist ühtsust säilitama aastaringselt, mitte vaid ühe lühikese kuu aastas. Mulle sai selgeks, et minu jaoks pole mitte midagi väärtuslikumat kui olla sama usku, mida kõik need ilusad ja suure südamega inimesed nii siin Inglismaal kui seal kaugel Afganistanis, Pakistanis, Sudaanis ja igal pool mujal on.

Ootan kannatamatult oma teist ramadaani. Olgu see õnnistatud terve meie umma jaoks. Aamen.

Kati

people found this article helpful. What about you?