1. Tawhiid ar-rububiya
Eelmine kord lõpes minu sissekanne sellega, et tõin välja tüüpiliseima tawhiidi jaotuse, mis on järgmine:
• Tawhiid ar-rububiya – Jumaliku ainsuse säilitamine -> tõendamine, et Jumal on Üks, ilma partneriteta;
• Tawhiid al-asma was-sifat – Jumala nimede ja omaduste ainsuse säilitamine -> tõendamine, et need on võrdlematud ning ainulaadsed;
• Tawhiid al-uluhiya / al-ibada– Jumala kummardamise ainsuse säilitamine -> tõendamine, et Jumal on ainus, kellel on õigus olla kummardatud.
Annan endast nüüd parima, et teile arusaadavalt ja lihtsas eesti keeles seletada, mida igaüks neist endas kujutab inšaAllah.
Tawhiid ar-rububiya – Jumaliku ainsuse säilitamine -> tõendamine, et Jumal on Üks, ilma partneriteta.
Antud kategooria keskendub sellele, et Jumal AINUÜKSI lõi KÕIK. Tema lõi kõik, ja kõik mis eksisteerib on Tema looming. Mitte miski ei leia aset ilma Tema loata. Ta on AINUS universumi Omanik ja Looja.
Usk Jumalasse on aspekt, mis on reeglina olemas, lahkhelid erinevates religioonides algavad üldiselt Jumala omaduste küsimuses. Ka Koraanis on seda uskumust niivõrd kuivõrd iseenesestmõistetavana käsitletud ning on vähe värsse, mis oleks suunatud just rububiya tõendamisele. Läbi ajaloo ja aegade on Jumala eitamine alati olnud harukordne ja vähemuslik. Küsimus ei ole reeglina olnud selles KAS me kummardame, vaid KEDA me kummardame ja seetõttu on ka kõikide prohvetite sõnum läbi aegade olnud mitte see, et Jumal on olemas, vaid see, et ära kummarda kedagi PEALE Jumala. Rububiya kategooria eesmärk on tõestada, et Jumal on ainus, Kes väärib ülistamist.
Jumala sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) on öelnud, et iga laps on sündinud loomuliku usuga Jumalasse. Usk kõrgemasse loovasse jõudu on meile loomuomane, täiesti loomulik.
Kui Jumal on hea ja kõik, mis meie maailmas aset leiab, on Jumal ette määranud, siis kuidas seletada seda, miks on meie ümber haigused, õnnetused, kurjus? Kas see teeb siis temast halva Jumala? Ei! Selle mõistmine on paljude jaoks keeruline, sest see vajab tõelist arusaamist ja tõelist usku. Eriti mitte-moslemite jaoks on see peamine põhjus ateismist kinni hoidmiseks.
Sama on ka moslemitega, kui raskus meid tabab ja me küsime: „Miks?” – siis see tähendab seda, et meie arusaam rububiyast on nõrk. Kui me küsime: „Miks?”, siis vastus on: „Aga miks mitte!?” – Meie elud on täis patte ning halb, mis meie ellu tuleb, on meie endi teenitud. See halb, mis meieni küünib, on see, mis meie endi käed on teinud ja põhjustanud. Ent samal ajal on Jumal Halastav ja samal ajal andestabTa meile nii-nii-nii palju.
Liialt tihti me unustame omaendi patud, mille eest me muutume väärilisteks kõigele halvale, mis meie ellu peaks katsumuseks saabuma.
Siinne elu on test – Jumal saadab meile head, millesse on peidetud test ning Jumal saadab meile halba, millesse on samuti peidetud test.
Araabia keeles kasutatakse sõna rububiya kirjeldamaks Tema Looja omadust. See tuleneb tüvest Rabb (isand). Selle kategooria kohaselt, kuna Jumal on ainuke tõeline jõud mis eksisteerib, siis on ka Tema see, kes andis kõigele võime liikuda ja muutuda. Mitte miski ei juhtu, ilma et Jumal lubaks sel juhtuda. Selle aspekti rõhutamiseks kordas Jumala sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) tihtipeale fraasi: „La hawla wa la quwwata illa billah.” ehk „Pole võimu ega jõudu peale Jumala oma.“
Rububiya mõistele leiab tõestust mitmetest Koraani värssidest. Näiteks:
„Jumal on kõigi asjade Looja ja Ta on kõigi asjade üle Eestkostja.“ (39:62)
„Ja Jumal lõi teid ja selle, mida teete.“ (37:96)
„Ükski õnnetus ei taba Jumala loata …“ (64:11)
Jumala sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) on samuti öelnud selle väite tõestuseks järgnevat:
„Kui ka kogu inimkond koguneks kokku, et teha midagi selleks, et teid aidata, siis saaksid nad teie heaks midagi teha vaid juhul, kui Jumal on selle teie jaoks kirja pannud. Samuti, kui kogu inimkond koguneks kokku, et teile kurja teha, siis saaksid nad teile kurja teha vaid juhul, kui Jumal on selle teie jaoks kirja pannud.“ [Tirmidhi – lk. 58, hadiith nr. 19]
Seega see, mida inimene võtab kui ebaõnne või kordaminekut, on tegelikult sündmused, mis on Jumala poolt ette kirjutatud ja määratud. Meie, moslemid, usume, et siinne elu on pelgalt test ja sarnaselt on kõik need sündmused osa meie testist. Katsumused ja testid peituvad nii heades asjades meie elus: „Oo teie, kes te usute, tõesti, teie naiste ja laste seas on teile vaenlased, seega olge nende suhtes ettevaatlikud …“ (64:14) … kui ka kohutavates asjades: „Ja Me kindlasti katsume teid läbi millegagi hirmust ja näljast ja vara, hingede või viljade kaotusest, kuid andke head uudised edasi kannatlikele.” (2:155)
Ent alati peaksime me meeles pidama üht isiklikult minu jaoks väga hingelähedast ja raskustes lohutavat ja aitavat värssi Pühast Koraanist: „… Aga võib-olla vihkate midagi, kuid see on teile hea ja võib-olla armastate midagi, kuid see on teile halb. Ja Jumal teab, samas kui te ei tea.“ (2:216).
Näiliselt halb inimeste elus võib lõpptulemusena olla hoopiski midagi positiivset ja näiliselt hea võib lõpptulemusena olla hoopiski midagi kahjulikku. Ühesõnaga man proposes and God disposes.
Kõik „õnn” ja „ebaõnn” on Jumalalt ja ainuüksi Jumalalt, mitte „tänu“ mingitele good-luck charmidele nagu õnnenumbritele, sodiaagimärkidele, neljalehelistele ristikheinadele, hobuseraudadele, amulettidele või kes-teab millistele muudele ebausu asjadele nagu 13 ja reede või peeglite purunemine, mustad kassid jne.
Usk amulettidesse ja ennetesse on otsene širk (ebajumalakummardamine) – loogiline ju, see on oma usu ja lootuse paigutamine kellelegi või millelegi muule, mitte ainuüksi Jumalale, mis on meie usu alustala!
Uqbah, Jumala sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) kaaslane, on edastanud: „Kord lähenes grupp mehi Jumala sõnumitoojale, et anda talle oma truudusevanded. Jumala sõnumitooja võttis vande vastu üheksalt neilt, kuid ühe mehe puhul ta keeldus. Kui temalt küsiti, miks ta oli keeldunud tolle mehe usutunnistust vastu võtmast, ta vastas: „Tõesti, ta kannab amuletti.“ Mees, kes kandis amuletti, asetas oma käe mantli alla, tõmbas amuleti küljest, purustas selle ja andis oma vande. Jumala sõnumitooja ütles: „Kes iganes kannab amuletti, on sooritanud ebajumalakummarduse.” [Bukhari (Arabic-Eng.), vol. 2, lk. 535, hadiith nr. 861]
Mis puutub aga tänapäeva islamimaailma, kus on saanud tavapäraseks Koraani amuletina kasutamine/kandmine, siis kandes Koraani värsse endaga kaasas või asetades Koraani enda padja, voodi või Jumal teab kuhu alla/peale, arvates, et see peletab eemale kurja ja toob lähemale headuse ja kordamineku, teostame hoopis paganlikke rituaale. Ei Jumala sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ega tema kaaslased kasutanud Koraani sellisel viisil ja nagu me teame, siis iga uuendus religioonis on bida (uuendus, leiutis, ketserlus, väärõpetus).
Jumala sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Igaüks, kes uuendab midagi islamis, siis seda ei võeta talt vastu.“ [Bukhari (Arabic-Eng.), vol. 2, lk. 535, hadiit nr. 4267]
On tõsi, et al-Falaq ja an-Naas (peatükid 113 ja 114 Koraanis) ilmutati endalt kurjuse eemaldamise eesmärgil, ent Jumala sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) demonstreeris ka viisi, kuidas neid peaks kasutama: „Kord, kui Ali ibn Abi Talibile oli nõidus peale pandud, käskis ta (صلى اﷲ عليه وسلم) tal värss värsi haaval retsiteerida neid kahte peatükki ja kui ta (صلى اﷲ عليه وسلم) haigeks jäi, retsiteeris ta neid endale.“ [Bukhari (Arabic-Eng.), col. 6, lk. 495, hadiith nr. 535]
Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ei kirjutanud neid peatükke kuhugi üles ega riputanud neid kaela, sidunud neid ümber oma käe või puusa ega juhendanud kedagi teist nii tegema.
Kannatlikkus on see, mis tugevdab meie usku rububiyasse. On kanaleid ja inimesi, mille/kelle kaudu otsitakse tihti varuväljapääse, et hoida eemale kurjus ja lähendada headust; seda tehes aga oleme rikkunud reegleid. Mitte keegi ei tohiks mitte kusagil pöörduda kellegi teise kui Jumala poole.
Nagu näete, siis samal ajal, kui käsitleda tawhiidi ja selle alustalasid, on tähtis käsitleda ka nende vastanditehk širki, et oleksime samaaegselt teadlikud ka sellest, mida mitte teha ja mitte uskuda. Ent inšaAllah širki teemat käsitleme sügavuti pärast kõikide tawhiidi kategooriate lahti seletamist.
Loodan, et kõik, mida ma teieni edastan on the truth, truth, and nothing but the truth ja kui ma peaksin tegema vigu, siis ma otsin Jumalalt selle eest andestust. InšaAllah, parim viis õppimiseks on ju ise õpetada, seega ma tänan Jumalat selle võimaluse eest ise sügavuti õppida ning vahendada oma teadmisi ka teistele.
Alhamdulillahi rabbi al-alamiin! (Ülistus olgu Jumalal, kõikide maailmade Isandal)