Širk talismanidega

Loodu, selle alalhoidmine ning universumi ja selle osakeste hävitamine – see kõik käib vaid Jumala tahtel ja Tema käsul. Kõik hea ning halb õnn ilmnevad samuti vaid Jumala tahtel.

Ometi on läbi aegade inimestel ilmnenud küsimus: Kas on ka mingi võimalus kuidagi ette teada, kas tulevad head või halvad ajad? Loogika seisneb muidugi selles, et kui teaks ette, siis oskaks selleks ju ka valmistuda, saaks vältida halba ning õnn oleks garanteeritud.

Iidsetest aegadest alates on mõned inimesed väitnud, et neil on ligipääs kõigele sellele informatsioonile ning selle teadmise saamiseks on rahvas massiviisiliselt ümber nende kogunenud, neile suuri summasid makstes, et vaid seda infot kätte saada.

Mõeldi välja hulk viise, kuidas ‘halba õnne vältida’ ning tänaseni on need olemas pea igas ühiskonnas.

Igasugu ütlused, amuletid, loitsud jmt on väga levinud, seega on äärmiselt vajalik, et me mõistaksime, kuidas islam seda teemat käsitleb.

Kui me seda ei tea või valesti mõistame, on meil väga lihtne saada osa suurimast patust – širkist ehk ebajumalakummardamisest.

AMULETID JA TALISMANID

Prohveti (صلىاﷲعليهوسلم) eluajal oli araablaste seas vägagi populaarne kanda igasugu käekette, kaelakeesid ja muid vidinaid, et halba endast eemal hoida ning head õnne garanteerida. Talismanid ja amuletid on vägagi levinud üle maailma, kõikides regioonides kõiksugustes vormides.

Usk talismanidesse ning amulettidesse räägib aga islamile vastu. Seeläbi omistame me nendele vidinatele jumalikke omadusi – vaid Jumal suudab ära hoida kurja ning tuua head õnne; ei keegi ega miski muu. Seda uskudes, olemegi juba asjadele omistanud midagi, mis kuulub vaid meie Loojale.

Prohveti (صلىاﷲعليهوسلم) ajal taoline uskumus ja praktika keelustati, et luua juba tolle aja Araabias selles asjas tugev arusaam ja tugev pinnas tulevastele põlvkondadele.

Sellised uskumused on ebajumalakummardamise aluseks. Näiteks katoliikluses, kus Prohvet Jeesus (عليهالسلام) on jumalikustatud, kummardatakse ka tema ema Maarjat ja pühakuid, sealhulgas pilte, kujusid, medaljone mida hoitakse ja hea õnne tagamiseks kaasas kantakse.

Kui inimesed Prohveti (صلىاﷲعليهوسلم) ajal niimodi käitusid, mõistis ta selle hukka ja kuna tava oli nii levinud, on selle teema kohta palju hadiithe.

Järgnevad on vaid mõned neist:

Imran ibn Husayn on edastanud: „Kui Prohvet (صلىاﷲعليهوسلم) nägi ühe mehe käsivarrel messingust võru, ütles ta talle: „Häda sulle! Mis see on?“ Mees vastas, et see oli kaitseks al-wahina nimelise haiguse eest. Prohvet (صلىاﷲعليهوسلم) ütles: „Viska see minema, sest see teeb sind ainult nõrgemaks. Kui sa peaks seda kandes surema, ei saada sind iial edu.“ (Ahmed, Ibn Majah, Ibn Hibban)

Kui haige arvab, et miski peale Jumala suudab teda ravida või kaitsta, siis ta eksib. Selline asi on islamis täiesti keelatud. Sama lugu on ka haram meetodite abil inimese ravimisega.

Prohvet (صلىاﷲعليهوسلم) ütles: „Ravige üksteise haigusi kuid ärge ravige haigusi keelatud asjadega.” (Abu Dawud)

Abu Waaqid al-Laythi on edastanud: „Kui Jumala Sõnumitooja lahkus Hunayni poole (viimane suur lahing Prohveti (صلىاﷲعليهوسلم) ning Araabia paganlike hõimude vahel, mis leidis aset 10. aastal pärast hižrat), möödusid nad puust mille nimi oli Dhaatu Andwaat („see millel ripnevad asjad küljes“). Ebajumalakummardajad tavatsesid hea õnne toomiseks oma relvasid selle puu okstele riputada. Osad Prohveti (صلىاﷲعليهوسلم) kaaslastest, kes olid islamis uued, küsisid Prohvetilt enda tarbeks samasugust puud. Prohvet (صلىاﷲعليهوسلم) aga vastas: „SubhaanAllah! (ülistus olgu Jumalal!) See on just nagu see, mida Prohvet (صلىاﷲعليهوسلم) Moosese rahvas talle ütles: „… Tee meile jumal nagu neil on jumalad …“ (7:138) Tema nimel, kelle kätes minu hing puhkab, te kõik saate järgima nende teed, kes tulid enne teid. ” (At-Tirmidhi, An-Nasai, Ahmad)

Selles hadiithis Prohvet (صلىاﷲعليهوسلم) mitte ainult ei ole amulettide vastu, vaid kuulutab, et moslemid hakkavad imiteerima kristlaste ning juutide tegusid.

Näiteks palvehelmed, mis on moslemite seas vägagi levinud, imiteerivad katoliiklaste helmeid; Prohveti (صلىاﷲعليهوسلم) sünnipäeva tähistamine ehk mawlid imiteerib jõulusid ja paljude moslemite usk pühakutesse ning nende eestpalvesse ei erine eriti kristlusest. Selle hadiithi ennustus on seega tõeks saanud.

Prohvet (صلىاﷲعليهوسلم) rõhutas amulettide kandmise keelatust veelgi. Ta kutsus Jumala needuse nende peale, kes seda teevad.

‘Uqbah ibn ‘Aamir on edastanud, et Prohvet (صلىاﷲعليهوسلم) ütles: „Jumal lasku äparduda, jätku puhkuseta igaüks, kes talismani kannab või selle teisele külge paneb.“ (Ahmad)

Prohveti (صلىاﷲعليهوسلم) kaaslased järgisid tema käske ning õpetusi. Ka nemad seisid avalikult sellistele tegudele vastu, isegi oma peres või ükskõik kus nad sellist teguviisi kohtasid.

Urwah on edastanud, et kui Hudhayfa külastas üht haiget meest ning nägi teda amuletti kandmas, tõmbas ta selle küljest ning tegi katki. Seejärel retsiteeris ta järgneva värsi: „Ja enamik neist ei usu Jumalasse ilma ebajumalakummardamiseta.“ (12:106)

Teisel juhul, ta katsus ühe haige mehe käe ülaosa ning avastas seal nöörist käeketi. Kui ta päris mehelt, mis see on, mees vastas, et see on midagi, mille peale on pandud loits ning see on tehtud spetsiaalselt temale. Hudhayfa rebis selle küljest ning ütles, kui ta oleks surnud seda kandes, siis ta ei oleks temale iialgi matusepalvet teinud.

Abdullah ibn Masudi naine Zaynab on edastanud, et kord nägi Ibn Masud tema kaela ümber nöörist tehtud keed ning kui ta küsis, mis see on ja naine vastas, et see on nöör, millele on sõnatud loits, mis teda aitab, tõmbas Ibn Masud selle tema kaelast, tegi katki ning ütles et Abdullahi perekonnal ei ole vaja mingit širki. Ta oli kuulnud Jumala Sõnumitoojat (صلىاﷲعليهوسلم) ütlemas, et loitsud, talismanid ning amuletid on širk ehk ebajumalakummardamine. Zaynab ei saanud aru, miks ta seda ütles. Ta seletas, et tema silm tõmbles ning kui ta läks juudi juurde, kes sõnas loitsu, lõpetas tema silm tõmblemise. Ibn Masud vastas, et see oli saatan, kes tema silma suskas ning siis selle rahule jättis. Nagu Prohvet (صلىاﷲعليهوسلم) ütles, naisel oleks piisanud öelda: „idhhabi l-bä’s rabba n-nääs wašfi äntä šääfii, lää šifää’ä illaa šifää’uk, šifää’än lää jughaadiruhu saqama. (Eemalda see kannatus, oo inimkonna Isand ja tee see täiuslikult terveks, sest Sa oled tõeline tervendaja. Ei ole olemas ravi peale Sinu ravi ja ravi, millele ei järgne haigust.“ (Abu Dawud)

TÄNAPÄEVAL LEVINUD „ÕNNETOOJAD“

Jänesekäpp

Jänese tagakäppasid (võivad ka olla kullast või hõbedast koopiad) kantakse õnnetoovate amulettidena. Seda tava järgivad lausa miljonid.

Jänese tagajalad potsatavad vastu maad ning pärimuse kohaselt rääkisid jänesed allilma vaimudega just siis, kui nad vastu maad mütsatasid. Seega – jalad jäeti alles, et hingedele/vaimudele oma soovidest rääkida ning head õnne endaga kaasas hoida.

Hobuseraud

Mitmetel peredel Läänes on hobuserauad ukse kohale naelutud. Väiksemaid miniatuurseid versioone kantakse ka käevõrude, võtmehoidjate, kaelakeede ja muu küljes, uskudes et see toob endaga head õnne.

See uskumus pärineb Kreeka mütoloogiast. Vanas Kreekas usuti, et hobune on püha loom. Avatud osa peab aga uskumuse järgi kindlasti olema sihitud üles poole, et head õnne ikka „enda sees hoida“, mitte et see „välja kukuks“.

Usk sellistesse asjadesse omistab loodule jumalikke omadusi, eelkõige omadust ära hoida halba. Mingil määral paneb see isegi talismanid kõrgemale positsioonile kui Jumal – kas nemad siis suudavad ära hoida halva, mis Jumal määranud on?

See, kes usub sellistesse asjadesse, sooritab ebajumalakummardamist ehk širki.

‘Uqbah ibn ‘Aamir rääkis, et kui grupp kümne mehega tuli Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) juurde, võttis ta truudusvande vastu vaid üheksalt neist. Kui nad küsisid Prohvetilt (صلى اﷲ عليه وسلم), miks ta keeldus kümnenda mehe vandest, siis Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) vastas: „Seetõttu, et ta kannab talismani.“ Seejärel viis too mees oma käe mantli hõlma alla, tõmbas talismani välja ning purustas selle. Kui Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) lõpetas temalt vande vastu võtmise, pöördus ta ning ütles, et igaüks kes kannab talismani, on sooritanud širki. (Tirmidhi ja Ahmad)

Koraani amuletid

Sahaaba (e. prohveti kaaslased), sealhulgas Ibn Mas’uud, Ibn ‘Abbaas a Hudhayfah (olgu Jumal neile armuline), kõik seisid vastu Koraani amulettide kandmisele.

Mõned õpetlased taabi’uunide hulgast (e Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) kaaslaste õpilased) lubasid seda, kuid enamus siiski seisid sellele vastu.

Tekstid, mis õpetavad meile talismanide keeldu, ei tee vahet erinevat tüüpi talismanide vahel. Ei ole toodud erinevust Koraani talismani ega hobuseraua vahel; õpetus on üks ja üheti mõistetav – kõik talismanid on keelatud.

Meil ei ole ühtegi tõendit selle kohta nagu oleks Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) Koraani värsse enda küljes kandnud või nagu ta oleks soovitanud/lubanud seda teistel teha.

Islamis on kindel viis kuidas loitse inimeselt eemaldada ning kuidas ära hoida kurja – ning koraanivärsside kui amuleti kandmist ei ole nende hulgas iialgi mainitud.

Sunna on retsiteerida värsse 113 ja 114, mis on otsesed abipalumised Jumalalt. Samuti, kui kurjus läheneb, on sunna retsiteerida ajat ul-kursit (2:255).

Ainuke viis, kuidas Koraanist head õnne endale omistada, on seda retsiteerides ja õpitut praktiseerides, mitte seda ripatsina kandes, seinale riputades või voodi alla pannes.

Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) rääkis, et igaüks kes retsiteerib ühe tähe Jumala raamatust, teenib heateo ja iga heategu on väärt enda kümnekordset tasu. Ta ei öelnud, et älif-lääm-miim on üks täht vaid et älif on täht, lääm on täht ja miim on täht. [Ahmad]

Koraani amuletina kandmine on võrreldav sellise olukorraga, kui arst kirjutab haigele mehele retsepti. Selle asemel, et seda otstarbekalt kasutada ja ravi saada, ta mätsib selle kokku, paneb selle pauna ning seob ümber kaela, arvates, et see ta terveks teeb.

Nii kaua kuni inimene, kes kannab Koraanist amuletti, tõesti usub, et see eemaldab kõik kurja tema elust ning toob talle vaid hea õnne, on ta andnud loodule taaskord võime tühistada seda, mille Jumal on ette määranud. Tulemus on tihtipeale see, et tollele talismanile jäädakse rohkem lootma ja sellesse rohkem uskuma, kui Jumalasse endasse.

‘Iisa ibn Hamzah rääkis, et kord ta tuli külastama ‘Abdullah ibn ‘Ukaymi ja leidis Hamzah temaga. Ta küsis ‘Abdullahilt, miks ta ei kanna amuletti. Too vastas: „Jumal kaitsku meid selle eest! Kas sa ei tea, et Jumala sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) on öelnud: „Kesiganes kannab kaelakeed või käevõru, sõltub sellest.“” [Ahmad, Tirmidhi]

Miniatuursete Koraanide tootmine on väga levinud. Need on nii imetillukesed, et ega sealt midagi lugeda küll ei näe; neid lihtsalt kantakse kui amulette. Samamoodi tehakse ornamente ka järi värsist ehk ajat ul-kursist.

Olgu öeldud, et kui keegi kannab seda endaga lihtsalt dekoratsiooniks, siis see ei ole širk. Ent see, kes kannab uskudes, et need kaitsevad teda kurja eest, on eksiteel, nende tawhiid kannatab.

Moslemid peavad selliste asjadega väga ettevaatlikud olema. Talismanide autodesse riputamine, võtmehoidja, käevõru või kaelakeena kandmine – see kõik on ebajumalakummardamine. Pidage meeles, et peate oma kavatsue üle kontrollima ja ei tohi kuidagi talismanidele ja amulettidele omandada võimeid, mida neil ei ole.