Širki erinevad kategooriad
ehk KÕIGE EELÕPITU TEINE KÜLG
Tawhiidi õpinguid ei saa lugeda täielikuks, kui sellest on välja jäetud mündi teine külg – tawhiidi vastand širk.
„Tõesti, Jumal ei andesta, kui Tema kõrval kummardatakse kedagi teist, kuid Ta andestab sellest vähema kellele soovib …“ (4:48)
Kui me teame, et meid on loodud Jumala ülistamiseks, siis širk eitab meie loomingu põhjust, seega on see Jumala silmis andestamatu patt.
Širk otsetõlkes tähendab partnerlust, jagamist, assotsiatsiooni.[1] Širk islamis viitab Jumalale partnerite omistamisele ja seda ükskõik mis vormis.
Jälgin samat mustrit, mis eelnevates kirjutistes. Ehk alustagem kõigepealt rububiijast.
1) ŠIRK RUBUBIYAS (meenutuseks: rububiija ehk tõendamine, et Jumal on Üks ilma partneriteta -> Jumaliku ainsuse säilitamine)
Selles kategoorias širk viitab kahele asjale – kas usule a) et Jumalal on võrdväärsed või peaaegu-võrdväärsed partnerid ehk et Jumal jagab oma võimu kellegi teisega või b) et Jumalat ei ole üleüldsegi olemas.
Enamik religioosseid süsteeme langevad širki justnimelt valdkonnas a) ja filosoofid on reeglina need kes langevad variandi b) alla.
1. Širk läbi assotsiatsiooni ehk uskumine, et Jumal ei ole üksi Kõikvõimas, vaid ta jagab oma võimu.
Uskumused, mis käivad selle kategooria alla, on sellised, mis tunnustavad küll Jumala kui Looja olemasolu, Kes on kõrgemal loodust, aga Ta jagab enda ülemvõimu näiteks ‘väiksemate’ jumaluste, vaimude, surelike, taevakehade ja isegi maiste objektidega.
Teoloogid jaotavad eelmainitud religioossed süsteemid nii monoteistlikeks (usk ühte Jumalasse) ja polüteistlikeks (usk enamasse kui ühte Jumalasse) – islami vaatevinklist aga on kõik need süsteemid polüteistlikud.
Näiteks hinduismis on Brahma nende ülim olend. Ent kuigi Brahma on universumi looja, moodustab ta kolmainsuse säilitaja Vishnu ja hävitaja Shivaga.
Seega, ilmselgelt meie, kui moslemite, jaoks on hinduism polüteistlik religioon. Širk rububiijas väljendub antud religioonis selles, et Jumala kui Looja, Jumala kui Hävitaja ja Jumala kui Säilitaja omadused on delegeeritud erinevaisse jumalustesse, mitte ei tule kokku ühes Kõikvõimsas Jumalas.
Näiteks kristliku uskumuse kohaselt kehastab Jumal end kolmes – kui isa, kui poeg (Jeesus Kristus) ja kui püha vaim. Ometi need kolm tulevad kokku, erinevalt hinduismist, ning moodustavad ühtse üksuse, jagades ühte “sisu”.
Prohvet Jeesus on eleveeritud jumalikule tasandile; teda kujutatakse istuvat Jumala paremal käel ja ta mõistab maailma üle kohut.
Širk rububiijas leiab aset, sest usutakse, et Jeesus ja püha vaim on Jumala partnerid tema dominioonis.
Näiteks zoroastristid usuvad et Ahura Mazda on kõige hea looja ja ainult tema väärib täielikku ülistust. Tuli on üks Ahura Mazda seitsmest loomingust ja seda peetakse tema pojaks või esindajaks. Ometi leiab aset ka širk, sest usutakse, et kõik mis on halb, sh. vägivald ja surm, on loodud hoopiski ühe teise jumala poolt. Tema nimi on Angra Mainyu ja ta sümboliseerib pimedust. Kuna inimene ei soovi jumalale omistada kurjust, on üks kuri vaim eleveeritud jumala tasandile, kellest on saanud nn vastasjumalus. Jumala suveräänsus loodu üle on jagatud kahe jumaluse vahel.
Näiteks on Lõuna-Aafrikas selline religioon nagu zulu. Zulud usuvad ühte Jumalasse Unkulunkulusse, mis tähendab, et ta oli esimene, ta on iidne, ta on kõige austatuim.
Spetsiifilised omadused ja tiitlid, mis Jumalale omistatakse on Nkosi yaphezulu (Taeva Isand) ja Muvelingqanqi (esimene, kes ilmus). Aga, nende Ülim Olend on kujutatud mehena, kes koos maise naisega toob esile terve inimmaailma.
Äike ja välk on zulu religioonis Jumala teod, aga haigus ja muud vaevad ja pahad asjad elus võivad olla põhjustatud esivanemate, idlozide või abaphanside poolt (ehk nende, kes elavad maa all).
Esivanemad kaitsevad elavaid, küsivad nendelt toitu, on inimestega rahul, kui viiakse läbi rituaale ja ohverdusi nende nimel.
Širk rububiijas on ilmselge mitte ainult nende maailmapildis st kuidas maailm loodi, vaid ka selles, et nad omistavad esivanemate hingedele ja vaimudele jumalikke omadusi – st nagu neil oleks mingi mõjuvõim selle üle, mis maailmas aset leiab.
Ometi on širk lihtne aset leidma ka moslemite elus, mitte vaid pelgalt teistes religioossetes süsteemides. Širkiga on tegemist siis, kui inimene usub, et pühakute hinged ja teised silmapaistvad inimesed suudavad muuta selle maailma olusid isegi pärast nende surma. Usutakse et nende hinged suudavad täita inimese soove ja ihasid ning aidata neid, kes neid palves kutsuvad.
Selleks on ka religioosselt eraldi termin grave worshippers e hauakummardajad. Nad omistavad inimhingedele jumaliku võime, mis on olemas vaid Jumalal.
Mitmete sufide (sufism: islami askeetlik müstitsism) hulgas on levinud uskumus ridžaal al-ghaibi (e uskumus nähtamatutesse meestesse) – kes on siis n.ö pealikud sellisel postil nagu qutub, kuhu on määratud kindel arv pühakuid (ühe surma korral, asendatakse ta automaatselt järgmisega),kust väidetavalt selle maailma asjad saavad juhitud ja valitsetud.
2. Širk läbi Jumala olemasolu eitamise
Nagu alapealkiri ka ütleb, siis see tähendab, et Jumala olemasolu eitatakse kas täielikult ja selgesõnaliselt (ateism) või kaudselt (panteism).
On mõningaid iidseid religioosseid ‘süsteeme’ kus Jumala olemasolu ei tunnistata, nende hulgas tasub kindlasti ära märkida süsteemi mille rajajaks oli Gautama Buddha.
Budism, reformistlik liikumine hinduismis, mis selgesõnaliselt oli kastisüsteemi vastu, rajati 6. sajandil eKr – samal ajaperioodil mil džainism. 3. sajandil eKr sai sellest riigiusk. Lõpuks muutus ta aga üsnagi hinduismi sarnaseks, mõeldes selle all seda, et Buddha ise saavutas religioonis Avatari staatuse (avatar: jumala inkarnatsioon, kehastus).
Mõne aja pärast see kadus Indiast, aga sai domineerivaks Hiinas ja teistes idapoolsetes riikides.
Hinayana Budism (400-250eKr) – varasem ja rangem vorm kahest erinevast budismi tõlgendustest, tõusis esile pärast Gautama Buddha surma, mis tegi järgijate jaoks suht selgeks fakti, et ei ole ühtegi Jumalat. Seega on širki tuvastamine siin lausa imekerge: Jumala olemasolu täielik eitamine.
Sarnaselt, ei ole ka džainismi õpetuse kohaselt olemas Jumalat. Vabastatud hinged on hoopis need, kes saavutavad midagi ligilähedast Jumala staatusele – nad on surematud ja kõiketeadvad. Seega vabastatud hinged tõstetakse jumalikule tasandile ja nende ümber hakati juba ammu ehitama templeid ja nende pilte kummardama.
Veel üks iidsest ajast pärinev näide on vaaraost, Moosese ajast. Jumal mainib Koraanis, et vaarao eitas Jumala olemasolu ja väitis, et hoopis tema ise on kõige tõeline looja.
Ta ütles Moosesele: „Kui võtad omale jumala minu kõrvale, siis panen sind kindlasti vangistatute hulka.“ (26:29) ja inimestele: „Siis kutsus ta kokku (oma rahva) ja kuulutas, öeldes: „Mina olen teie isand, kõrgeim!”(79:23-24)
19. ja 20. sajandil oli mitmeid Euroopa filosoofe, kes hakkasid levitama uskumust ja teooriat jumala olematusest. Seda tuntakse kui „the death of God philosophy” ehk „Jumala surma filosoofia”.
Saksa filosoof Philipp Mainlander (1841-1876) väidab ühes oma põhiteoses „The Philosophy of Redemption“, et maailm algab Jumala surmaga – Jumal kui ainsus ja ühtsus paiskub laiali maailma ja tema paljususse.
Näiteid leidub nende filosoofide ja suurmeeste seast, kes meile koolist teada-tuntuks on saanud, mitmeid. Näiteks Preisimaal, Friedrich Nietzsche (1844-1900) pooldas samuti „Jumala surma” ideed; Jean Paul Sartre, 20. sajandi Prantsuse filosoof, nõustus samuti.
Ja muidugi, Darwin. Idee, et inimene on üks üleskiidetud ahv, leidis palju poolehoidu 19. saj filosoofide ja teadlaste seas just seetõttu, et see andis viimaks ka „teadusliku” tõestuse Jumala mitte-olemasolule. Asi läks kaugemale kui lihtsalt teooria ja filosoofia. Darwin pakkus välja, et religioon arenes animismist monoteismini ühes inimese sotsiaalse evolutsiooniga – iseseisvast üksikisikust rahvusriigiks ja inimese füüsilise evolutsiooniga – ehk ahvist inimeseks.
Evolutsiooni teooria pooldajad üritavad põgeneda selliste küsimuste küüsist, mis puudutavad loomist või loomeprotsessi, väites, et seda ei toimunudki. Omistades Jumala omaduse mitte omada ei algust ega lõppu mateeriale, mille Jumal ise lõi. Ka see on širk.
Tänapäeval pooldavad seda maailmavaadet Karl Marxi järgijad, kommunistid ja teaduslikud sotsialistid. Nad väidavad et Jumal on inimese kujutlusvõime sünnitis, mis on mõeldud välja valitsevate kõrgklasside poolt, et legaliseerida ja õigustada oma ülemvõimu ja et masside tähelepanu kõrvale juhtida reaalsustest, mis neid ümbritsevad.
Lõpetuseks näide širkist moslemite seas, mis leidub mõnede sufide praktikas. Näiteks Ibn ‘Arabi, kes väidab, et AINULT Jumal eksisteerib – Kõik on Jumal ja Jumal on Kõik – tema järgijaskond eitab Jumala eraldi identiteeti, seega tegelikult eitavad nad sellega ka Jumala olemasolu.
Sarnane idee leidis ka poolehoidu 17. sajandi Hollandi juudi filosoofi Baruch Spinoza maailmavaates – ta väitis, et Jumal on kõikjal universumis sh inimeses.
2) ŠIRK ASMA WAS-SIFAATIS
Selles kategoorias võib širki esineda kahel viisil: ühelt poolt võib see ilmneda siis, kui Jumalale omistatakse Tema loominguga ühtseid omadusi ning teisalt, kui Tema loomingule omistatakse Temaga ühtseid omadusi.
1. Inimlikustamine
Antud kategooria all omistatakse Jumalale kas inimeste või loomadega ühtseid omadusi. Kuna evolutsiooniredelil on inimene kõrgemal kui loom, siis sagedamini samastatakse teda siiski inimesega. Selle tulemusena tehakse meie Loojast tihti skulptuure või kujutatakse teda maalikunstis füüsiliselt samasugusena nagu seda on Tema loodu ja Tema kummardaja – inimene.
Näiteks hindud ja budistid kummardavad mitmeid ebajumalaid, kes füüsiliselt näevad välja nagu asiaadid, kes nende arvates on Jumala ilmingud selles maailmas.
Tänapäeva kristlased usuvad, et prohvet Jeesus oli Jumala kehastus Maal; et Loojast sai ühtäkki Tema loodu. See on hea näide seda tüüpi širkist.
Teatavasti, on olnud mitmeid kuulsaid kristlikke kunstnikke, nagu neist ehk kõige kuulsam – Michelangelo – kes maalis Jumalast pilte, mida saab näha Vatikanis, Sixtuse kabelis. Uskuge või mitte, aga nendel maalidel kujutab ta Jumalat palja mehena, kellel on valged pikad juuksed ja habe. Audu billah!
Neid pilte on aga kristlikus maailmas hoitud väga kõrges lugupidamises.
2. Jumalikustamine
Antud kategooria all omistatakse Jumala poolt loodule – kas olenditele või asjadele – Jumala omadusi.
Näiteks muistsetel araablastel oli kombeks kummardada ebajumalaid, kelle nimed olid tuletatud Jumala – Allahi – nimedest.
Kolm peamist ebajumalust olid: al-Laat, tuletatud Allah nimest al-llaah; al-‘Uzza, tuletatud al-‘Aziizist, ja al-Manaat, tuletatud al-Mannaanist.
Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) ajal oli Yamaamah regioonis liikvel ka väärprohvet, kes võttis nime Rahmaan, mis on nimi, mis kuulub ainult Jumalale.
Šiiidi sektide hulgas on Süüria Nusayriiyah’d, kes usuvad et Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) sugulane ja väimees, ‘Ali ibn Abi Taalib, oli Jumala ilming ja nad omistavad talle mitmeid Jumala omadusi.
Samuti on olemas ismailiitide sekt, keda tuntakse ka nime all ‘Agha Khanees’, kes usuvad, et nende liider – Agha Khan, on Jumala kehastus.
Lisaks eelnimetatuile, on selles kategoorias kindlasti esindatud ka Liibanoni druusid, kes usuvad, et kaliif al-Haakim bin Amrillaah, oli viimane Jumala ilming inimkonnale.
Heaks näiteks antud širki vaatevinklist on ka sufid (müstikud) nagu al-Hallaaj, kes usuvad, et nad on saanud Jumalaga üheks.
Tänapäeva spiritualistid ja meediumid, nagu Shirley Maclaine ja J.Z. Knight, omistavad tihti jumalikkuse hoopis iseendale – st sina oledki jumal.
Einsteini relatiivsusteooria (E=mc²), mida õpetatakse kõikides koolisüsteemides, on tegelikult širk al- asmaa was- sifaat. See teooria väidab, et energiat ei saa luua ega hävitada; see transformeerub mateeriasse ja vastupidi. Ent mõlemad – mateeria ja energia – on loodud ja saavad mõlemad hävitatuks, nagu Jumal selgelt ütleb: „Jumal on kõigi asjade Looja …“ (39:62) ja „Kõik, mis sellel (st Maal) on, hävib.“ (55:26)
See teooria annab mõista, et mass ja energia on igavesed, omamata ei algust ega lõppu, sest väidetavalt ei ole neid loodud ja nad transformeeruvad üksteisesse. Ometi, see omadus kuulub AINULT Jumalale – Tema on Ainus, Kes on ilma alguse ja ilma lõputa.
Darwini evolutsiooniteooria on samuti üks katse seletada elu ja selle vormide evolutsioonikäiku, ilma sellesse Jumalat ‘segamata’.
Üks tänapäeva tähtsamaid darviniste, Aldous Huxley, on öelnud: „Darvinism eemaldas tervenisti ratsionaalse diskussiooni sfäärist konsepti Jumalast kui organismide Loojast.”[2]
3) ŠIRK TAWHIID AL-IBAADAS
tawhiid al-uluhiya/al-ibaada – Jumala kummardamise ainsuse säilitamine -> tõendamine, et Jumal on ainus, kellel on õigus olla kummardatud.
širk tawhiid al-ibaada – Selles širki kategoorias, kummardamine ning ülistus on suunatud kellegi/millegi muu kui Jumala poole. St tasu otsitakse loodult, mitte Loojalt. Sellel kategoorial, nagu eelmistelgi, on kaks aspekti:
1.Aš-širk al-akbar [suur(im) širk]
Sedasorti širk ilmneb sellisel juhul, kui mistahes kummardamine on suunatud kellegile või millegile muule kui Jumalale. See on kõige ilmselgem ebajumalakummardamine, millest Jumala poolt saadetud prohvetid inimkonda läbi ajaloo hoiatanud on.
„Me oleme tõesti saatnud igale kogukonnale (rahvale) sõnumitooja (sõnumiga): „Kummardage Jumalat ja vältige ebajumalaid …““ (16:36)
Taghut tähendab tegelikult ükskõik mida, mida kummardatakse ühes Jumalaga või Jumala asemel.
Näiteks, armastus on üks kummardamise vorme, mis oma täiuslikkuses peaks olema suunatud vaid Jumala poole. Islamis väljendub armastus Jumala vastu täielikus kuuletumises Temale. See ei ole sedatüüpi armastus, mida inimene tavaliselt loodu – oma vanemate, laste, toidu jne – vastu tunneb. Seda tüüpi armastust Jumalale omistades me alandame Teda loodu tasemele ja see on širk al-asma was-sifat kategoorias. St armastus, mis on kummardamine, on täielik alistumine.
Jumal käskis Prohvetil (صلى اﷲ عليه وسلم) usklikele öelda: „Ütle (oo Muhammad): ‘Kui sa (tõeliselt) armastad Jumalat, järgi mind (prohvetit)! Jumal armastab siis sind ja andestab sinu patud.’ Ja Jumal on Kõige Andestavam, Halastavam.” (3:31)
Ja Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles oma kaaslastele: „Keegi teist ei usu tõeliselt enne, kui ma saan tema jaoks rohkem armastatuks kui ta laps, ta isa ja kogu inimkond.“ (Al-Bukhari)
Armastada Prohvetit (صلى اﷲ عليه وسلم), ei tähenda teda armastada tema humaansuse, vaid tema sõnumi jumaliku päritolu eest. Nagu ka Jumala armastus, väljendub see samuti täielikus kuuletumises. Jumal ütles viimses ilmutuses: „Igaüks, kes kuuletub Sõnumitoojale, on tõepoolest kuuletunud Jumalale …” (4:80) ja „Ütle: „Kuuletuge Jumalale ja kuuletuge Prohvetile …“ (3:32)
Kui inimene lubab oma armastusel millegi/kellegi vastu tulla tema ja Jumala vahele, siis ta tegelikult kummardab seda asja. Sedamoodi võib raha saada kellegi jumaluseks või isegi kellegi ihad võivad saada tema jumaluseks.
Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Dirhami (raha) kummardaja jääb alatiseks armetuks.“ (Al-Bukhari)
Jumal ütles Koraanis: „Kas oled näinud seda, kes võtab jumaldamiseks iseenese ihad? …“ (25:43)
Selle kategooria širkile (ibaada e kummardamise) on pandud palju rõhku just seetõttu, et see on vastuolus inimese loomise eesmärgiga. Meie eesmärk siin ilmas on ju vaid Jumalat teenida ja see on ka ainus põhjus, miks meid üldse loodi. Nagu Jumal on Koraanis öelnud: „Ja ma ei ole loonud džinne ja inimesi millekski muuks, kui vaid Minu kummardamiseks.” (51:56)
Suur(im) širk on seega kõige suurem vastuhakk universumi Loojale ja see on ülim patt. See patt on nii suur, et põhimõtteliselt nullib kõik hea, mida inimene muidu on teinud ja garanteerib talle igavese hukatuse Põrgus.
Tagajärjena, väärreligioonid baseeruvad sellel širki vormil. Kõik inimeste loodud süsteemid kutsuvad ühel või teisel viisil oma järgijaid kummardama loodut. Kristlasi kutsutakse kummardama meest, Jumala prohvetit nimega Jeesus – nad väidavad, et ta oli Jumala kehastus. Katoliiklased palvetavad Maarja („Jumala ema”) poole, inglite poole (nagu näiteks Miikael, keda austatakse 29. septembril Püha Miikaelina) ja ka pühakute poole.
Moslemid, kelle praktika langeb samuti širki embusesse, on need, kes palvetavad Prohvet Mohammedi (صلى اﷲ عليه وسلم), või sufipühakute poole, uskudes et nad saavad nende kutsetele vastata, kuigi Jumal on selgelt Koraanis öelnud: „Ütle: „Kas olete mõelnud, et kui teieni jõuab Jumala karistus või teieni jõuab (Viimne) Tund, kas palute abi siis kelleltki teiselt peale Jumala, kui olete õiglased?“ (6:40)
2.Aš-širk al-asghar [väike širk]
Mahmood ibn Lubayd on edastanud, et Jumala sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Ma kardan teie jaoks kõige enam väikest širki. Tema kaaslased küsisid: „Oo Jumala Sõnumitooja, mis on väike širk? Ta vastas, ar-rija (eputamine). Tõesti, Jumal ütleb Viimsel Kohtupäeval, kui inimesed võtavad vastu oma tasusid, „Minge nende juurde, kelle ees te eputasite materiaalses maailmas ja vaadake, kas te leiate neilt mingit tasu.’” (Ahmad)
Mahmood ibn Lubayd on veel edastanud, et Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) tuli välja ja teatas: „Oo inimesed, hoiduge salajasest širkist”’ Ja inimesed küsisid, ‘Oo Jumala Sõnumitooja, mis on salajane širk?’ Ta vastas, ‘Kui inimene tõuseb palveks ja siis pingutab, et seda ilustada, sest inimesed vaatavad teda – see ongi salajane širk.“
Ar-Rija’
Rija’ on see, kui inimesed otsivad, et nende kummardamine ja ‘heateod’ oleksid inimese poolt ülistatud. See patt eemaldab kõik tasu, mida inimene oleks muidu antud heateo sooritamise eest Jumala juures teeninud. See on väga ohtlik, kuna inimloomusele on täiesti loomulik ihaldada ja nautida teiste ülistust.
Religioossete toimingute tegemine eesmärgiga avaldada teistele muljet on midagi, millest me peaksime alati hoiduma. See on eriti suureks ohuks nendele usklikele, kelle eesmärk on iga oma elu aspekt muuta Jumala ülistuseks.
Kusjuures, tõenäosus, et üks tõeline usklik teadlikult sooritaks aš-širk al-asgharit on väike, kuid tõenäosus, et ta seda siiski sooritab on suur, sest see on niivõrd varjatud. Ainus asi, mis loeb, on kavatsus ja kavatsus on kerge muutuma.
Ibn ‘Abbas on öelnud: „Širk on enam varjatud, kui mustal kivil roomav must sipelgas kuupaisteta ööl.”
Seega, tuleb näha suurt vaeva, et olla oma kavatsustes kindel; et need oleksid siirad ning puhtad. Jumala nime mainimine aitab seda kahtlemata kindlustada, nagu me teame, peaksime mainima Jumala nime kõikide tähtsate toimingute tegemisel.
Samuti on Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) meile edastanud mitmeid duaasid, mida öelda näiteks enne ja pärast söömist, joomist, magamist, seksuaalvahekorda ja isegi tualetis käimist, et muuta neid igapäeva tavategevusi osaks oma jumalakummardamisest; et oleksime alati valvel ja alati mõtetes Jumalaga. Selles teadlikkuses e taqwas peitub kavatsuste siirus.
Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) pakkus samuti kaitset vältimatu širki vastu, õpetades meile palveid, mida võime lausuda igal ajal.
Abu Musa ütles: „Ühel päeval pidas Jumala Sõnumitooja jutluse, öeldes: „Oo inimesed, kartke širki, kuna see on varjatum, kui sipelga roomamine.“ Need, keda Jumal tahtis, küsisid: „Ja kuidas seda vältida, kui see on varjatum, kui sipelga roomamine, oo Jumala Sõnumitooja?“ Ta (صلى اﷲ عليه وسلم) vastas: „Öelge: „Allahumma innö nä’uudu bikä än nušrikä šäi’än nä’lämuh, wa nastaghfirukä läimää lää nä’lämuh. (Oo Jumal, me otsime sinult kaitset teadlikult širki sooritamise eest, ja me otsime sinu andestust selle eest, mida me ei tea.) (Ahmad)
[1] Antud tsitaat on võetud Francis Hitchingu The Neck of the Giraffest, (New York: Ticknor and Fields, 1982, lk 254 Tax and Callender, 1960, vol. III, lk 45).
[2] “The Hands Wehr Dictionary of Modern Written Arabic“, lk 468.