Koraani ilmutamise lugu
EELLUGU
Jumal lõi inimesed vaid ühel eesmärgil – et nad võiksid Teda ülistada, kuigi Ta ei vaja kellegi ülistust, see ei anna Ta suursugususele midagi juurde. See, kuidas inimene peaks Jumalat ülistama, ei ole jäetud inimese enda otsustada vaid selle selgitamine on läbi aegade antud prohvetitele ja sõnumitoojatele ülesandeks. Kuna kõik sõnumid on tulnud samalt Loojalt, on nende tuum alati sama, kuigi detailid võivad vastavalt ajale erineda. Noa, Aabraham, Ismael, Jaakob, Iisak, Joosep, Mooses, Taavet, Saalomon, Jeesus ja paljud teised (عليهم السلام) – nad kõik saadeti sõnumiga teatud kogukonnale teatud ajal. Kõik need sõnumid on nüüdseks muudetud või hoopis kadunud, muutes seega selle sõnumi kehtetuks ja jättes need, kes seda siiski järgida püüavad, ebajumalakummardamise, ebausu ja väljamõeldiste küüsi. Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) ajaks aga oli aeg küps, et inimestele saata sõnum, mis ei tunneks ei rahvuslikke ega ajalisi piire – Jumal saatis Oma viimase sõnumi kogu inimkonnale, kehtimaks maailma lõpuni.
Islamis nimetatakse kristlasi ja juute „Raamatu rahvasteks“. Kõigil neil kolmel usul on ühine patriarh – Aabraham (عليه السلام). Need usud õpetavad hüpoteetiliselt kummardama sama Jumalat, mida kummardasid ka Aabraham ja tema pojad Ismael ja Iisak (عليهم السلام). Neis uskudes on palju sarnast, kuid tihti peitub samade terminite taga siiski hoopis teistsugune tähendus. Näiteks Koraanis on kirjas, et kõik universumis on loodud vaid Jumala ülistamiseks, samal ajal kui juutide mütoloogia väidab, et kogu universum on loodud vaid Iisraeli laste heaks.[1] Lisaks on iisraellaste prohvetid olnud väidetavalt seotud ebajumala kujude loomisega (Aaron), abielurikkumisega (Taavet) jm, samal ajal kui islam väidab, et kõik prohvetid olid puhtad ja vooruslikud. Kristlus õpetab, et Jumal on kolm, samal ajal kui islami põhitõde on, et Jumal on Üks ja Ainus.
VIIMANE SÕNUM
Meka kõrvetavas kuumuses palus prohvet Aabraham (عليه السلام) oma Loojat, et too saadaks sinna asustuvale rahvale Oma sõnumi: „Oo meie Isand, saada nende hulgast Sõnumitooja, üks nende endi seast, kes edastaks neile Sinu aajad (värsid, märgid) ja õpetaks neile Seda Raamatut (Koraani) ja Tarkust (sunnat) ja puhastaks nad. Tõepoolest, sa oled Kõikvõimas, Kõige Targem.“ (2:129)
Kui aeg oli küps, istustaski Jumal sinna viljatule maale Aabrahami (عليه السلام) palve seemne; andis sõnumitooja nii sellele rahvale kui ka kogu inimkonnale, maailma viimase sõnumitooja.
„Muhammed ei ole teie hulgast ühegi mehe isa, vaid ta on Jumala sõnumitooja ja viimane prohvetite hulgast ning Jumal teab kõigest kõike.“ (33:40)
„Ja Me ei ole sind saatnud muuks, kui vaid inimkonnale hea sõnumi toojaks ja hoiatajaks, kuid enamus inimesi ei tea.“ (34:28)
„Ja Me ei ole sind saatnud muuks, kui halastuseks maailmadele.“ (21:107)
Nagu Jumal soovis, nii see pidi ka saama, et kirjaoskamatu karjus peab kandma ilmutuse saamise, õpetamise ja levitamise koormat, kuni aegade lõpuni. See vastutus oli suurem, kui kõigi eelnevate prohvetite vastutus kokku.
ILMUTUSE SAAMISEST
Koraani ilmutuse kohta leiame järgnevad värsid:
„Ramadaan on kuu, mil saadeti alla Koraan, juhiks inimkonnale, selgeks juhiks ja vahetegijaks. Ja kes on tunnistajaks kuule (kuu ilmumisele), paastugu see (kuu). Ja kes on haige või reisil, (paastugu) sama arv muid päevi. Jumal tahab teile lihtsust ja mitte raskust. Peate täitma sama arvu päevi ning ülistama Jumalat, et Ta on teid juhtinud, et saaksite Talle tänulikud olla.“ (2:185)
„Tõesti, Me saatsime selle alla Saatuse Ööl.“ (97:1)
Koraan ilmus Prohvet Muhammedile (صلى اﷲ عليه وسلم) 23 aasta jooksul, ikka killuke haaval, nii nagu asjaolud parasjagu nõudsid. Ibn Abbas (رضي اﷲ عنه) – üks suurimaid õpetlasi Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) kaaslaste hulgast – selgitas, et Koraan saadeti ühel ööl täielikuna madalaimasse Taevasse (Bait Ul-Izzasse), jõudes sealt staadiumitena vastavalt vajadusele maale.
Ilmumise enda kohta on edastatud järgmist:
Al-Harith ibn Hisham (رضي اﷲ عنه) küsis: „Oo Jumala Sõnumitooja, kuidas ilmutus sulle tuleb?“ Ta vastas: „Vahel tuleb see nagu kellukese helin ja see on mulle kõige raskem, siis see jätab mu ja mul jääb meelde, mis see oli. Ja vahel läheneb mulle ingel inimkehas ja räägib minuga ja mul jääb meelde, mida ta ütles.“ (Al-Bukhari (Kitaab bad’a l-wahi, 1)
Aisha (رضي اﷲ عنها) jutustas: „Tõesti, ma nägin Prohvetit, kui talle ilmutus tuli päeval, mis oli väga külm ja hoidku, ta kulmud olid higist märjad.“ (Al-Bukhari, Kitaab bad’a l-wahi, 1)
Yala (رضي اﷲ عنه) mainis kord Umarile (رضي اﷲ عنه) oma soovi näha, kuidas Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ilmutust saab. Järgmisel võimalusel kutsuski Umar (رضي اﷲ عنه) ta välja, et ta saaks näha Prohvetit (صلى اﷲ عليه وسلم), „nägu punane, norsates hingamas. Seejärel tundus, nagu oleks Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) kergendust tundnud.“ (Muslim, Manasik, 6)
Zaid ibn Thabit (رضي اﷲ عنه) jutustas: „Ibn Umm Maktum tuli Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) juurde, samal ajal kui viimane dikteeris mulle värssi „Ei ole võrdsed need usklikud, kes jäävad (koju) …“ (4:95) Kuulnud seda värssi, ütles Ibn Umm Maktum: „Oo Jumala Sõnumitooja, oleks mul võimalus, oleks ma kindlasti džihaadist osa võtnud.“ Ta oli pime mees. Seega ilmutas Jumal Prohvetile (ülejäänud värsi), samal ajal kui ta reis oli minu oma peal ja muutus nii raskeks, et ma kartsin, et minu reis puruneb.“ (Al-Bukhari, Kitaabu žihaad, 30)
Ilmutuse ajal muutus Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) füüsiline olek silmnähtavalt, samas kui igal muul ajal kõneles ta tavalisel viisil. Tal ei olnud kunagi võimu selle üle, millal, kus ja mis sisuga ilmutus tuleb, nagu paljudest näidetest selge on. Siinkohal kaks neist:
Kui Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) oleks ise suutnud ilmutust mõjutada või oleks seda lausa ise välja mõelnud, ei oleks olnud midagi lihtsamat, kui oma armastatud naise Aisha (رضي اﷲ عنها) au kaitsta, kui teda ebamoraalses käitumises süüdistati. Kuid Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ei saanud selle kohta terve pika piinava kuu jooksul ilmutust ja kannatas väga. Viimaks saabus ilmutus: „Ja kui te seda kuulsite, miks ei öelnud te: „Pole meie asi sellest rääkida. Ülistus olgu Sul! See on suur laim.““ (24:16)
Samal ajal Ibn Umm Maktumi juhtumi puhul, kui too oma pimedust enda kaitseks tõi, sai Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) samal hetkel juba ilmutuse: „Ei ole võrdsed need usklikud, kes jäävad (koju) – välja arvatud need, kes on võimetud – ja need, kes oma vara ja eludega Jumala nimel võitlevad …“ (4:95)
ILMUTUSE ALGUS JA KORAANI IME
Tulevase prohveti tema rolliks ette valmistamine oli etapiline ja pikk protsess, mille jooksul talle ilmusid kummalised nägemused ja mil peaingel Gabriel mitmel korral oma kohalolekust märku andis.[2]
Viimaks ilmus peaingel Gabriel äkki Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) ette, kui too oli üksinda ühes koopas mediteerimas. Gabriel käskis tal lugeda, kuid Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) vastas, et ei oska lugeda. Ingel kordas oma käsku kolm korda, kuid sai iga kord samasuguse hirmunud ja segaduses vastuse. Seejärel ilmutas ta uuele Prohvetile (صلى اﷲ عليه وسلم) kõige esimesed värsid Koraanist: „Loe/õpi/retsiteeri oma Isanda nimel, Kes on loonud. Loonud inimese rippuvast klombist. Loe ja su armuline Isand, Kes õpetab (kirja)sule abil, õpetab inimesel seda, mida ta ei teadnud.“ (96:1-5)
Üleni värisedes, endast täiesti väljas, kiirustas värske prohvet koju oma naise Khadija (رضي اﷲ عنها) juurde ja palus end kinni katta, kuniks värisemine lakkab ja ta on suutnud end veidi koguda. Araablasena teadis ta erinevaid araabiakeelseid väljendeid, poeesiat ja proosat, kuid midagi taolist kui need värsid, ei olnud ta ealeski veel kuulnud. Nendest sõnadest, neist värssidest, Koraanist sai tema – Prohvet Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) – esimene ja kõige suurem ime. Kunagi ammu enne seda olid ka teised prohvetid saadetud oma rahva juurde erinevate imedega. Moosesel (عليه السلام) näiteks tuli kätest valgust, ta kepp muutus maoks; Jeesus (عليه السلام) ravis pidalitõbiseid, tegi pimedaid nägijaid ja äratas surnuid ellu. Võrrelge seda nüüd Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) imega: tal ei olnud ei valgust, madu, terveksravitud haigeid ega surnuist ülestõusnuid. Üksildases kaljukoopas käskis ingel temal, kirjaoskamatul karjusel ja kaupmehel, lugeda. Tema imeks olid vaid Sõnad – midagi sellist, mida keegi polnud enne näinud ega kuulnud.
PROHVETI ROLL SEOSES KORAANIGA
Koraanis on mitmetes kohtades kasutatud sõnatüve talā erinevaid vorme: yutlā, atlū, tatlū, yatlū jne (näiteks: 2:129, 2:151, 3:164, 22:30, 29:45, 62:2 jt). Kõik need viitavad prohveti rollile sõnumi levitajana. Kuid retsitatsioonist üksi ei piisa, kui selle juurde ei kuulu ka seletust ja õpetust. Järgnevad värsid selgitavad hästi Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) rolli; esimene neist on prohvet Aabrahami (عليه السلام) enda palve Jumalale.
„Oo meie Isand, saada nende hulgast Sõnumitooja, üks nende endi seast, kes edastaks neile Sinu aajad (värsid, märgid) ja õpetaks neile Seda Raamatut (Koraani) ja Tarkust (sunnat) ja puhastaks nad. Tõepoolest, sa oled Kõikvõimas, Kõige Targem.“ (2:129)
„Tõesti, Jumal oli usklikele armuline, kui Ta saatis nende hulka Sõnumitooja, ühe nende endi seast, lugemaks neile ette Tema värsse (märke), puhatamaks neid ning õpetamaks neile Raamatut (Koraani) ja Tarkust (Sunnat), kuigi enne seda olid nad tõepoolest eksinud.“ (3:164)
„Nagu Me saatsime teie hulka sõnumitooja teie endi seast, kes retsiteerib teile Meie värsse (märke) ja puhastab teid ja õpetab teile Raamatut (Koraani) ja Tarkust (sunnat) ja õpetab teile seda, mida te ei teadnud. “ (2:151)
„Ära liiguta selles oma keelt, et sellega (st Koraani retsiteerimisega) kiirustada. Tõesti, Meie asjaks on selle kokku kogumine ja selle ette kandmine. Ja kui Me oleme selle (sulle, Muhammed; ingel Gaabrieli kaudu)ette kandnud, siis järgi selle (st Koraani) ettekandmist. Seejärel on tõesti Meie ülesanne see mõistetavaks teha.“ (75:16-19)
Eelnev värss kirjeldab Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) valmidust Koraani meelde jätta, samal ajal kui seda talle ilmutatakse. Selleks, et paremini meelde jätta, liigutas Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) samal ajal ka oma keelt, kui retsiteeris. Prohvetile (صلى اﷲ عليه وسلم) kinnitades, et kiirustamiseks pole põhjust ja nagunii saavad kõik need sõnad ta südamesse justkui graveeritud, näitab Jumal, et vaid Temal on vastutus Koraani igaveses säilitamises.
GABRIELIGA KORDAMÖÖDA KORAANI RETSITEERIMINE
Et pidevalt Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) mälu värskendada, käis peaingel Gabriel igal aastal ekstra selle pärast Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) juures. Siinkohal märgime ära mõned hadithid selle kohta.
Fatima (رضي اﷲ عنها) ütles: „Prohvet ütles mulle saladuskatte all: „Gabrielil on kombeks mulle kord aastast terve Koraan ette retsiteerida ja mul talle samuti, kuid sel aastal on ta minuga kaks korda Koraani retsiteerinud. Ma arvan, et ju mu surm läheneb.““ (Al-Bukhari, Kitaabu fada’il al-Quran, 7)
Ibn Abbas (رضي اﷲ عنه) edastas, et Prohvetil (صلى اﷲ عليه وسلم) oli kombeks igal ramadaanikuu ööl Gabrieliga kohtuda, kuni kuu lõpuni. Kumbki retsiteeris teisele. (Al-Bukhari, Kitaabu saum, 7)
Abu Huraira (رضي اﷲ عنه) ütles, et Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ja Gabriel retsiteerisid üksteisele Koraani üks kord aastas ramadaani ajal, kuid ta surma aastal retsiteerisid nad kaks korda. (Al-Bukhari, Kitaabu fada’il al-Quran, 7)
Kõik ülalnimetatud hadithid kasutavad Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) ja ingel Gabrieli vahelise retsiteerimise kirjeldamiseks verbi mu’ārada, mis väljendab tegevuse kakspoolsust – kõigepealt retsiteeris üks ja teine kuulas, siis retsiteeris teine ja esimene kuulas.
Prohvetil (صلى اﷲ عليه وسلم) oli ilmutuse suhtes palju erinevaid kohustusi: ta oli jumaliku ilmutuse vahendiks, ta pidi õige järjekorra üle vaatama, vajalikke asju selgitama, sõnumit kogu kogukonnas levitama ja teistele õpetama. Kui Jumal ütleb, et „Meie ülesanne on see mõistetavaks teha“, ei ole selle all muidugi mõeldud, et Jumal laskub alla maale ja selgitab ise Koraani, vaid pigem seda, et inimesed ei tohiks midagi ise interpreteerida vaid peaksid järgima sõnumi edastanud prohveti selgitusi, mis omakorda on samuti ei midagi vähemat kui ilmutus Jumalalt. Seega ei olnud Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) ülesanne mitte vaid ilmutust vastuvõtvaks vahendajaks olla, vaid ta pidi ka selle meelde jätma, ette retsiteerima, õigesti kokku panema, selgitama ja teistele edasi õpetama.
KOKKUVÕTE
Tänapäeval on maailmas sadu tuhandeid moslemeid, kes teavad tervet Koraani sõna-sõnalt, täht-tähelt peast. Kuid see ei ole piisav! Et meie usu olukorda parandada, peame püüdma aina rohkem ja rohkem. Igaüks meist peaks õppima pähe nii palju Koraani, kui vähegi võimalik, kuid samas ärgem unustagem ka õppida seda, mida Jumala sõnad tähendavad. Me ei taha, et meiega juhtuks nii, nagu eelnevate sõnumite järgijatega.
1997. aasta 26. jaanuari Sunday Timesis näiteks kirjutasid korrespondendid Rajeev Syal ja Cherry Norton uurimusest, mille tulemused on täiesti šokeerivad – pisteline anglikaani vaimulikkonna küsitlus (küsitleti 200 vaimulikku) näitas, et 2/3 Suurbritannia vikaaridest ei suutnud meenutada kõiki kümmet käsku. Tegemist ei olnud mitte tavaliste kristlaste vaid vikaaride, kirikuõpetajatega! Hoidku Jumal meid selle eest!
„Iqra bismi rabbil alladhi khalaqa …“ – „Õpi/Loe/ Retsiteeri oma Isanda nimel, kes on loonud …“
[1] Rev. Dr. A. Cohen, “Everyman’s Talmud” (London), lk 61, tsiteerinud S.A. Zia, “A History of Jewish Crimes”, Union Book Stall, Karachi, 1969, lk 53.
[2] Ibn Hajar, „Fathul Bari“, 8:716.
Allikas: M.M. Al-Azami, „The History of the Qur’anic Text – from Revelation to Compilation“, lk 43-57.